Sunday, May 22, 2011

Sara Gruen "Vesi elevantidele"

Tavaliselt ma sellise särava kaanepildiga raamatuid ei letil vaata, sest eeldan selle taga mingit tõeliselt lääget armastusromaani. Tänapäeval, kui raamatuid trükitakse nii palju, aga raamatu kättevõtmise olulisemad eeldused 2 - autori nimi ja raamatu esikaas. Niisiis esikaane kujunduse valikuga tasuks tõeliselt ettevaatlik olla. Aga suvi läheneb ja järjest vähem uut kirjandust poodidesse ilmub ning sel põhjusel võtsin ka selle raamatu kätte.
Möödunud sajandi alguse tsirkuse elu kirjeldus on üsna huvitav, aga vast kõige huvitavamad on omanäolisemad on tegelaskujud. Kui peategelane nende sündmuste keskel erilist muljet ei jäta  - tegu on väljakujunemata poisikesega - siis seda huvitavam ja vastuolulisem on tema soosija, rivaal ja vaenlane August. Samuti peategelasega ruumi jagav kääbus Walter. Ja ei tohi ka unustada staarelevant Rosie't.

Petegelane vanaduses on märksa isekam ja väljakujunenum. Samas inimesena, kellel üle 90 aasta vanuses pole enam sõnaõigust ja võimalust oma sõna maksma panna, igatseb ta ainult kodu. Kodu mitte selles mõttes, et jääks soovimatu külalisena järgmise põlvkonna hoolitsuse alla, vaid see kodu, mida noorusest mäletab. Tema noorus oli tsirkus.

Film on vist meie kindodes juba käinud. Ei arva, et mina seda kinos vaadata tahaksin. Vast ei tahaks raamatust saadud muljet vahetada

Sunday, May 8, 2011

Arto Paasilinna "Lummav vabasurmasõit"

Kohe raamatualguses on valdav äratundmiserõõm - soomlased ja eestlased on nii sarnased. Jaanilaupäeva kirjeldatakse lahinguna, kus soomlased võtavad ühise otsuse ühe ööga tappa aasta jooksul kuhjunud masendus ränkraske joomise ja seksiga. Flegmaatiline ja ängi all kannatav intovertne natuur on selline, kelle otsus iga hinna eest pidutseda tundub pigem punnitamise, mitte loomuliku sisimast tulnud soovina.  Justin Petrone ütles oma Minu Eesti II-s, et eestlane peaks õnnelik olema, et neil on olemas selline ekstreemne ekstravert nagu Anu Saagim. Meenub veel see, kui ma vaatasin saadet "Mida teie arvate?" pidudest ning mõtlesin, et minu jaoks ei seostu sõna pidu mitte millegi meeldiva ega igatsusväärsega. Ju sõna pidutsema tundub sellise peab-iga-hinna-eest-särama asjana. Eriti jube sõna on "glamuur", aga see vist ei seostu enam selle teemaga, sest eestlaste-soomlaste mure viinasse uputamine on vast kõike muud kui glamuurne.

Raamat peaks olema kohustuslik kirjandus kõigile depressioonis ja enesetappu planeerivatele inimestele. Minu meelest illustreerib hästi seda, et kui ikka surm on kindlalt ja grupiviisiliselt plaani võetud, siis ei tundu selle enesetapuga mitte kusagile kiiret olevat. Eriti kui on meeldiv seltskond, palju ajaviidet ja ilusad vaated.

Leidsin ühe blogi kande, kus samuti arutletakse eestlaste-soomlaste sarnasuse ja raamatu üle
http://realbarmyarmy.blogspot.com/2008/12/death-dont-wait.html

Dan Brown "Inglid ja deemonid"

"Da Vinci kood" oli esimene raamat Dan Brownilt, mida ma lugesin. Pole just eriline fänn, aga lugesin läbi. Nüüd lõpuks otsustasin siiski sellegi raamatu läbi lugeda.
Pettumus oli avastusest, et ma olen siiski filmi näinud ja seetõttu tean lõppu. Niisiis ikkagi vale valik.
Veidral kombel jäi mind huvitama hoopis raamatust lause: "Ta andis Langdonile pöidlaid kergitades märku. Langton naeratas talle vastu ja tegi samasuguse märgi teadmata, kas naisel on ikka aimu, et tegemist on mehelikkuse ja elujõu iidse fallosliku sümboliga". Huvitav, kas keegi teab kedagi, kes murrab pöidlaga OK märki tehes pead sellise probleemi üle ja kui keegi murrab, siis kas tõesti keegi mõtleb säärases sõnastuses?