Kohe raamatualguses on valdav äratundmiserõõm - soomlased ja eestlased on nii sarnased. Jaanilaupäeva kirjeldatakse lahinguna, kus soomlased võtavad ühise otsuse ühe ööga tappa aasta jooksul kuhjunud masendus ränkraske joomise ja seksiga. Flegmaatiline ja ängi all kannatav intovertne natuur on selline, kelle otsus iga hinna eest pidutseda tundub pigem punnitamise, mitte loomuliku sisimast tulnud soovina. Justin Petrone ütles oma Minu Eesti II-s, et eestlane peaks õnnelik olema, et neil on olemas selline ekstreemne ekstravert nagu Anu Saagim. Meenub veel see, kui ma vaatasin saadet "Mida teie arvate?" pidudest ning mõtlesin, et minu jaoks ei seostu sõna pidu mitte millegi meeldiva ega igatsusväärsega. Ju sõna pidutsema tundub sellise peab-iga-hinna-eest-särama asjana. Eriti jube sõna on "glamuur", aga see vist ei seostu enam selle teemaga, sest eestlaste-soomlaste mure viinasse uputamine on vast kõike muud kui glamuurne.
Raamat peaks olema kohustuslik kirjandus kõigile depressioonis ja enesetappu planeerivatele inimestele. Minu meelest illustreerib hästi seda, et kui ikka surm on kindlalt ja grupiviisiliselt plaani võetud, siis ei tundu selle enesetapuga mitte kusagile kiiret olevat. Eriti kui on meeldiv seltskond, palju ajaviidet ja ilusad vaated.
Leidsin ühe blogi kande, kus samuti arutletakse eestlaste-soomlaste sarnasuse ja raamatu üle
http://realbarmyarmy.blogspot.com/2008/12/death-dont-wait.html
No comments:
Post a Comment