Sunday, December 27, 2009

Kõikidest kunstidest tähtsaim.

Niisiis kinost, kas oli kahtlust?
"Doktor Parnassuse imaginaarium" oli visuaalselt väga köitev, samas olin filmi lõpuks suur istuv küsimärk. Isegi unes nägin ennast mingis värvilises lauamängus, kus oravad sõid krokodille. Mina olin seal mingi malend.
Otsisin täna internetist, kas keegi suudab minu nõutust leevendada, aga ainus vastus, mis oli vastuse moodi kõlas nii, et Terry Gilliamil on probleeme sidususega.
Aga filmist.
Elas kord doktor Parnassus, kes oli tuhat aastat vana. Aja jooksul oli tema rändteater kaotanud ligitõmbavuse ja doktor ise, vana, väsinud ja sageli alkoholiuimas, oli lõputust rändamisest väsinud. Igavese elu oli doktor Parnassus võitnud saatanalt, härra Nickilt, kes kaotas kihlveo meelega teades ette, kui suur koorem on igavene elu. Nii seisnes doktor Parnassuse elu kihlvedude sõlmimises, armastatud tütres ja imaginaariumis, mis oli rändteater peegliga. Läbi peegli rändaja jõudis imemaale, mille oli kujundanud doktori meeled ränduri unistuste põhjal,  ja kus härra Nick talle nii omasel moel esitas valikuid. Iga valik oli võitlus hinge pärast. Antud juhtumil oli doktor puntras kihlveoga, kus ta pidi võitma viis hinge enne, kui kurat need saab. Kihlveo hinnaks oli tema tütar. Uue tegelasena ilmus loosse Tony, kelm, kelle elu väike teatriseltskond päästis ja kes tänutäheks üritas Parnassust aidata hingede püüdmisel. Edukalt muide, kui poleks juhtunud väikest seisu viigistavat prohmakat. Tony üritas aidata ning saada viimaseks, viiendaks, hingeks.

Härra Nick oli värskendavalt lõbus kuju hea huumorimeele. Tundus, et ta tundis kerget kahetsustki enda võitude puhul ja üritas iga hinnaga sohki teha, et kaotada.

Ja nüüd küsimused inimestele, kes on filmi näinud:
kelle fantaasia oli too rikaste-edukate inimeste maailm, presidendi ja muude tegelastega - tüdruku või Tony?
vilksatav pilt lamavast doktorist, kellegi hääl, et mees on purupurjus, kukkuv viskipudel, maailma purunemine kildudeks - mis värk sellega oli? Kõik fantaasiad olid deliiriumiuned? Või lihtsalt tegelase kiirabisse toimetamine katkestas kujutluse?
härra Nick küsib Parnassuselt, mis see märk poodu laubal tähendab. Mida see tähendas?
Tony ronis mööda kaljuseina üles ja seal oli võllapuu. Kas see oli tema õige valik?
Kes oli mees, kellega lõpus Parnassuse tütrel õnnelik pere oli? Anton? Või hoopis Tony?

Lingid blogidele
http://liveforthis90.blogspot.com/2009/12/poff09-imaginarium-of-doctor-parnassus.html
http://jesterheadscolony.blogspot.com/2009/12/poff-imaginarium-of-doctor-parnassus.html

Tuesday, December 22, 2009

Robert Ludlum "Gandolfo tee"

Raamat, mille võiks kirjutada Ludlum, kui ta ei oleks Ludlum. Tegelikult ei võiks seda vist siis ka, sest  kui poleks autori nime kaanel ja enam-vähem standardset raamatukujundust, siis ei seostaks.
Kokkuvõtlikult. Tegu on kelmiromaaniga, kuigi peategelane on karismaatiline kindral, kes vihastab oma riigi peale, kuseb USA lipule ja röövib paavsti. Teine peategelane on jurist, kes on kogemata keerutatud sellesse asjasse ja üritab tõrjudes 4 seksikat naist ettevõtmist takistada. Et ta pole just Chandleri ega Carter Browni tegelaskuju, siis erinevalt neist ei suhtu ta naistesse matšoliku üleolekuga, vaid karjub iga kord leebelt ja mitte eriti veenvalt "ei", kui mõni naistegelastest üritab teda järjekordselt tüssata või pükstest välja vedada.

Paavst on Fransiscus I ja autori eessõna on kirjutatud 1982. Niisiis autori jaoks tuleviku paavst. Et Mart iga kord nii šokeeritud on, kui ma järjekordselt ei mäleta paavsti või dalai laama nime, siis üritan sellistele asjadele pisut tähelepanu pöörata.

Loetav raamat, aga ei oska öelda, kas see just nimetatud kirjanikule midagi juurde annab või oleks pidanud jääma varjunime alla. Kelmiromaane on olnud ka paremaid ja kui ma võrdlen näiteks Crichtoni "Suure rongirööviga", mida pean sellise kirjanduse tipuks, siis detailide läbimõeldus annab soovida. Samas mõtlen, et "Suurt rongiröövi" on väga raske ületada ja ma ei kahtlegi selles, et autor nautis selle kummalise raamatu kirjutamist ja ka mõtet lugejate reaktsioonist.

Sunday, December 20, 2009

Me peame rääkima Kevinist

Lionel Shriveri teos on kahtlemata raputav, mõtlemapanev, ehmatav. Romaan on kirjades ja kui alguses häiris mind kirjade kõrgelennulisus, siis lugu edasi lugedes tundus see järjest õigemana. Tõlge on hea ja keel on ilus. Südamlikud kirjad koolitapmises süüdlase emalt oma abikaasale.
Raamat krutib pinget ja tekitab sedalaadset abituse tunnet, et sündmuste käigu takistamine on võimatu. Lõpp pole algusest peale varjatud ning seda masendavam tundub, et ei saa midagi muuta. Kui alguses on lootus, et kirjad muudavad midagi, siis pikapeale tekib lootus, et midagi head ja ilusat jääb alles. Häppi End on olemas mingit liiki puhastustulena. Veidral kombel on et see liigutav, kergendav ja lohutav. Isegi, kui kättemaksuhimulise lugejana ihalesin Kevini  varast surma.

Raamat, mis paneb süüdlast otsima, sest ilma süüdlaste jääb inimene silmitsi riskiga, et iga igaüks võib  sünnitada/sigitada sellist liiki mõistetamatu tulnuka. See incubuse teema käis varasematest vampiirilugudest läbi. Lapsed pole ju sündides oma olemuselt kunagi läbinisti pahad, või mis? Rida kokkusattumusi. Raske iseloomuga manipuleeriv varaküps laps, kes ei tunne millestki rõõmu; ema, kes sisimas kardab ja jälestab oma last; isa, kes küll armastab last, aga kes ei mõista lapse olemust, pole objektiivne. Autor ei vasta küsimusele, kes oli süüdi, poeg või ema. Teoretiseerin, et võib olla oleks asju saanud muuta isa, kui ta oleks poega õigesti näinud ja teda õigel momendil karistanud, samas teda sellest hoolimata armastanud.

Ilus ja valus

Vaatasin täna hommikul saadet ja kõrvu jäi Hõbemäe kommentaar: "Autobiograafiate lugejad on inimesed, kelle jaoks on ilukirjandus ammendanud ja kes on avastanud, et reaalne elu on ikka see kõige huvitavam/ootamatum".
Ootan huviga seda, millal minu areng sinnamaani jõuab. Ühest küljest olen alati uskunud, et elu on uskumatu asi. Samas arvan, et ka ilukirjandus kirjeldab inimestega toimunut või seda, mis võiks toimuda. Ulme ja fantasy vast laiendab piire. Autobiograafia lugemine ei eelda, mitte ainult seda, et mind elu huvitaks, vaid seda, et mind huvitaks teadmine, et see juhtuv on seotud naabri/ekraanil nähtud näoga.
Samas muidugi on raamatuid, mille puhul on plussiks see, et tead, et see põhineb tegelikul elul ja mis tunduvad seda uskumatumad.
Henri Charrière "Papillion" näiteks.

Ka Petrone väljaandel ilmuv "Minu... " sari pole mind päriselt külmaks jätnud. Kirjanduslikult vast pole seal seda taset, aga kaitseb seda väidet, et uudistekünnise ületamine on seoses hukkunute arv/ sündmuskoha kaugus või midagi taolist... "Minu" raamatutes on hea lugeda, et näe, verinoor eestlanna ja nii palju ettevõtlikkust. Meenutades "Minu Argentiinat", kus tegelane läks getosse vabatahtlikuks või "Minu Alaskat", kus autor läks Alaskasse kelgukorte juhiks. Toob maailma lähemale ja teeb unistused võimalikuks

Wednesday, December 9, 2009

Kultuurne religioon

"Keskpäevatunnis" räägiti religioonist ja muuhulgas kostus märkus, et lääneriikides on islam kultuursemaks muutunud - mošeedesse lubatakse ka naisi.

Ka majanduspoliitika on teadus

Täna hommikul tööle minnes kuulsin raadiost, et pensioniiga tõstetakse nii, et aastaks 2025 oleks see 65 aastat ja seda nii meestel kui ka naistel. Põhjus oli otse loomulikult selles, et sündivus väheneb, rahvastik vananeb ja pole töökäsi, et toita ära vanurite armaadat. Kõik see on tööjõupuuduse vähendamiseks.
Kohe järgnes järgmine uudis - Obama andis teada, et majanduse kriisist välja viimiseks toetatakse igati ettevõtjaid, kes loovad uusi töökohti. Preemiaid oli välja pandud innovaatiliste lahenduste pakkumiseks, et inimesed leiaksid uusi suundi, kuhu majandus võiks areneda. Kõik tööpuuduse vähendamiseks.

Jäin mõtlema, et mis paralleelmaailmad need on. Miks meie juhid arvavad, et tulevikus tekib juurde tohutu hulk TÖÖD, mida on vaja ära teha, tohutult tarbimist, tohutult palju vabu töökohti, mida pensionieelikutega täita. Teatavasti on kogu inimkonna areng selles suunas, et tootmist inimese õlult ära lükata ja tööhulka/töökohti vähendada ja edukus sellel alal tähendab tööpuuduse suurenemist. Või tulevik ongi selles, et toodetakse mitte selleks, et toodangut on vaja (ületootmine on nagunii), vaid selleks, et TÖÖD teha? Suurendama bürokraatiat, mõtleme erinevaid teenuseid välja. Või toodame ja üritame jõuda Wall-E  maailma.

Sunday, December 6, 2009

Ootamine on lõppenud

Nüüd siis viimaks on ilmunud kauaoodatud "Videviku" sarja viimane.
Sain teada, et inimestel on 23 paari kromosoome, libahuntidel 24 paari kromosoome ja vampiiridel 25 paari kromosoome. Inimese ja vampiiri järeltulijal (ema on inimene ja isa vampiir) on 24 paari kromosoome. Vampiir-vampiir ühtel tulemust pole, samuti ema vampiir-isa inimene ühtel, kuna vampiiridel keha ei muutu ega rakud ei uuene. Ei tahaks norida küsides, et kuidas ikka sellisel isasloomal seemnerakke jätkub, kuid pean samas tunnistama, et spermat pritsiv vampiir on minu kujutlusvõime jaoks liig mis liig.

Olen mõelnud, et armastusromaanid naistele on nagu porno ja erootika meestele. Mõnukeskusi stimuleerivad. Ulmele ma enamasti ei andesta, kui see on pooleldi armastusromaaniks kirjutatud, samas Videvik oli algusest peale selline armas ja liigutav teismeliste lugu, mis hoolimata libahuntide ja vampiiride sissetoomisest ei taotlegi fantasy nime. Armastus on alati inimlik ja armastusest kirjutamine on naiselik. Samuti see "paha poisi" kujutamine on nii tüüpiliselt kirjanduslik võte, mis mõjub. Kas me just reaalses elus paha poisina kujutame midagi päris ekstreemselt verejanulist, on küsitav, aga teadmine, et ohtlik on sinu käpa all ja kuuletub, on erutav.
Mingis saates ("Päevapilk" vist) võeti tolle sarja raamatute teemal sõna ja toodi muuhulgas positiivsena välja, et nii "vägivallatud" raamatud on praegu populaarseks muutunud. Seal vist räägiti ka sellest, et seksi pole ja autor on mormoon ning üsna puritaanlike vaadetega. Tundub, et tõeliselt kõlbeline eluviis tekitab päris võimsad seksifantaasiad, olgugi et läbi loori ja vihjete näidatud. Lapse sünni kujutamine aga vastab õuduskirjanduse parimatele traditsioonidele.
Kui kogemata jäi mulje, et ma raamatut kritiseerin, siis olen ennast halvasti kuuldavaks teinud. Sain nendest 4 raamatust täpselt seda, mida ma sealt esimese raamatu järgi leida lootsin. Lugesin loo läbi huviga, ilma et mul hetkekski igav oleks hakanud. Üleüldse ei saa aru, mis on tarkadel kirjandusteadlastel rääkida, et kui loos ei ole kasutatud keerulist keelt ja allegoorilisi kujundeid, siis on igav lugeda. Ei ole igav, kui kogu aeg tahad teada saada, mis LOOS edasi juhtub.

Et aga noortel jätkuks fantasy-lugemist pikemalt, siis algas jälle uus sari, mida võrreldakse "Videvikuga". Suzanne Collins "Näljamängud".
Esmapilgul tundub, et Videvikuga ei seo seda raamatut miski. Stephen Kingi kiitev arvustus tagakaanel süvendab muljet, et tegu on tõsise fantasy-ga.
Järjest enam tundub aga lugedes, et sihtgrupp on sama - fantaasiahuvilised tüdrukud. Tegelased on teismelised lapsed, armastusliin on sisse kirjutatud. Lugu kordab natuke Schwarzenegger "Põgenevat meest" selle vahega, et telesaate osalised valitakse ametlikult, mängudes osalevad ainult lapsed, ainult impeeriumi keskuse inimesed kiidavad sellist laadi telesaatena näidatud tapmismängud heaks, kõigil saates osalejatel on enam-vähem võrdsed võimalused ja mängu tulemust mängude korraldajad ei kalluta.

Tuli veel meelde üks raamat, kus kujutatakse tapmismänge. Ei sobi küll sellesse, teemasse, sest tegu pole armastusromaaniga, tegu pole otseselt fantasy-ga, tegu pole teismeliste raamatuga.
Jutt on raamatust Gyula Hernádi "Kindlus" 
Illegaalselt korraldatakse kindluses sõjamänge väga rikastele inimestele, pärisrelvad, kindluse vallutamine, vangide alandamine. Peale põhisüzee on meeles veel mõned huvitavad vestlused tegelaste vahel - nagu jutud jutus. Lugesin seda teismelisena ja olekski vast õige aeg üle lugeda, kas see mulje, mille ta mulle tookord jättis, on õige.

Thursday, December 3, 2009

Arthur C.Clarke "Kauge Maa laulud"

Oldfieldi album oli vist samanimeline. Siis sellest raamatust inspireeritud.
Keegi kunagi rääkis, et Arthur C.Clarke oli usklik. Alati mõtlen sellest tema raamatuid lugedes ja iga kord tundub see kuidagi uskumatu. Aga võib olla õnnestubki usk ja teadus kokku viia.

Järjekordne maailmalõpu teooria ütleb, et Maa hävib aastal 3600 (+/-75 aastat) . Päike muutub noovaks ja kogu päikesesüsteem hävib.

Kui selline prognoos teatavaks tehti, siis algas Maal teatav lõpueelne kaos. Esimese numbri 3 vahetumisega tuli kerge lootusetus ja inimesed tahtsid järjest enam ennast jäädvustada. Maalt paisati maailmaruumi infot ning hiljem tehnoloogia arenedes alustati ka uute planeetide koloniseerimisega. Esimestel kosmoselaevadel oli lastiks robotid ja embrüod. Toimus teatav positiivne genotsiit - saadetud DNA oli valitud ja kontrollitud. Samuti oli hoolikalt kontrollitud teave, mis saadeti. Huvitav detail oli see, et ajalugu ja kirjandust kärbiti ning mingi info religiooni kohta järglasteni ei jõudnud. Robotitest ammed pidid beebide ja uue põlvkonna üle valvama ning neid õpetama.
Thalassa oli üks asustamiseks valitud planeet.

Veel lõpu eel olid lõpuks inimesed avastanud viisi, kuidas ise reisida ning nii toimuski kohtumine maalaste ja nende Thalassal üleskasvanud järglaste vahel. Järglaste, kes polnud kunagi näinud maal, keda polnud kasvatanud maalased.
Hilisemad maalased oli tänu Maa hävimisele muutunud elu austamisel eriti tundlikeks. Teooria oli, et elu võib tekkida igal planeedil, kus on hapnikku. Niisiis kaaluti sihtkohtadena ainult selliseid, kus polnud hapnikku. Selliste reeglite valguses poleks Thalassa kahtlemata olnud sobilik, aga õnneks tol ajal, kui Thalassa asustamine toimus, polnud nii karmid seadused.
Thalassa oli veel mitmeski mõttes eriline koht. Päris kohane on siinkohal võrdlus Simak'i "Linna" sipelgate evolutsiooniga.

Üks hea sõber (siinkohal reklaamiks tema kirjutatud raamatut), kes kahtlemata taipab füüsikast rohkem kui mina, on kinnitanud, et Clarke on eriliselt täpne tehnilistes kirjeldustes. Ma ei oska öelda, kas kirjeldatud kvantmootori tööpõhimõte kvalifitseerub. Aga alati on imetlusväärne tema kujutlusvõime.

Minu lemmikuks Clarke'ilt jääb endiselt "Lapsepõlve lõpp".

-----------------------------------------------------------------
Täiendaksin oma kirjeldust ühe huvitava detailiga raamatust. Raamatu järgi moodustatakse esimene tõeliselt demokraatlik riik Uus Meremaal ja aasta on 2010. Kuna on üsna ükskõik, kes on president ja sobib iga meetod presidendi valimiseks, siis valimismeetodiks on loterii

Tuesday, December 1, 2009

Kristjan Sander "13 talvist hetke"

See, et ma väldin eesti kirjandust, võib olla osaliselt selles, et Kroonikast ja portaalidest loetavad staarilood toovad kirjanikud inimesele liiga lähedale, selle asemel, et nad oleksid kusagil üleval parnassil või tiibadega hobuste seljas. Et autorist ei saaks raamatu tegelane, ei tohiks olla vähimatki ettekujutust, kuidas autor mõtleb. Eriti hull on lugu nende autoritega, keda tunned isiklikult.

Kristjan Sander on õnneks mulle täiesti võõras nimi. Küll aga tundub sisu tuttavlik. Eesti ja vene nimed, sõjaolukord, mis tuleb tuttav lapsepõlve filmidest. Isegi raamatu pealkiri nagu kordaks tuntud nime "17 kevadist hetke". Samuti nõustun ühe kusagilt varem loetud arvustusega, et sarnaneb Strugatskite maailmale. Mõtlen, et miks tunduvad endiselt eestlaste ja venelaste raamatud mulle must-valged, nagu vanad filmid.
Sisu kohta on raske midagi öelda, ilma et kõike ära räägiks. Jutt on sellest, et võõras ei pruugi olla tingimata ei empaatiline, mõistev, valmis sinu ja sinu maailmaga arvestama. Mõistetamatuga ei maksa mängida.
Natuke jäi painama ka surma ja elu vaheline seos.

Tegevuse toimumise koht on paralleelne maailm, kuhu maalased olid kutsutud(?!). Sellest kutsest räägitakse vähe. Mulle meeldib spekuleerida mõttes kutsujate motiivide üle. Sellest saaks juba omakorda uus raamat.

See on ilmselt ka kõik, mida saan raamatust rääkida ilma ümberjutustust tegemata. Soovitan lugeda.