Vaatasin täna hommikul saadet ja kõrvu jäi Hõbemäe kommentaar: "Autobiograafiate lugejad on inimesed, kelle jaoks on ilukirjandus ammendanud ja kes on avastanud, et reaalne elu on ikka see kõige huvitavam/ootamatum".
Ootan huviga seda, millal minu areng sinnamaani jõuab. Ühest küljest olen alati uskunud, et elu on uskumatu asi. Samas arvan, et ka ilukirjandus kirjeldab inimestega toimunut või seda, mis võiks toimuda. Ulme ja fantasy vast laiendab piire. Autobiograafia lugemine ei eelda, mitte ainult seda, et mind elu huvitaks, vaid seda, et mind huvitaks teadmine, et see juhtuv on seotud naabri/ekraanil nähtud näoga.
Samas muidugi on raamatuid, mille puhul on plussiks see, et tead, et see põhineb tegelikul elul ja mis tunduvad seda uskumatumad.
Henri Charrière "Papillion" näiteks.
Ka Petrone väljaandel ilmuv "Minu... " sari pole mind päriselt külmaks jätnud. Kirjanduslikult vast pole seal seda taset, aga kaitseb seda väidet, et uudistekünnise ületamine on seoses hukkunute arv/ sündmuskoha kaugus või midagi taolist... "Minu" raamatutes on hea lugeda, et näe, verinoor eestlanna ja nii palju ettevõtlikkust. Meenutades "Minu Argentiinat", kus tegelane läks getosse vabatahtlikuks või "Minu Alaskat", kus autor läks Alaskasse kelgukorte juhiks. Toob maailma lähemale ja teeb unistused võimalikuks
No comments:
Post a Comment