See, et ma väldin eesti kirjandust, võib olla osaliselt selles, et Kroonikast ja portaalidest loetavad staarilood toovad kirjanikud inimesele liiga lähedale, selle asemel, et nad oleksid kusagil üleval parnassil või tiibadega hobuste seljas. Et autorist ei saaks raamatu tegelane, ei tohiks olla vähimatki ettekujutust, kuidas autor mõtleb. Eriti hull on lugu nende autoritega, keda tunned isiklikult.
Kristjan Sander on õnneks mulle täiesti võõras nimi. Küll aga tundub sisu tuttavlik. Eesti ja vene nimed, sõjaolukord, mis tuleb tuttav lapsepõlve filmidest. Isegi raamatu pealkiri nagu kordaks tuntud nime "17 kevadist hetke". Samuti nõustun ühe kusagilt varem loetud arvustusega, et sarnaneb Strugatskite maailmale. Mõtlen, et miks tunduvad endiselt eestlaste ja venelaste raamatud mulle must-valged, nagu vanad filmid.
Sisu kohta on raske midagi öelda, ilma et kõike ära räägiks. Jutt on sellest, et võõras ei pruugi olla tingimata ei empaatiline, mõistev, valmis sinu ja sinu maailmaga arvestama. Mõistetamatuga ei maksa mängida.
Natuke jäi painama ka surma ja elu vaheline seos.
Tegevuse toimumise koht on paralleelne maailm, kuhu maalased olid kutsutud(?!). Sellest kutsest räägitakse vähe. Mulle meeldib spekuleerida mõttes kutsujate motiivide üle. Sellest saaks juba omakorda uus raamat.
See on ilmselt ka kõik, mida saan raamatust rääkida ilma ümberjutustust tegemata. Soovitan lugeda.
uh, millalgi lugenud, aga suurt muljet ei jäänud.
ReplyDeletetundus kuidagi külm.