Raamat, mille võiks kirjutada Ludlum, kui ta ei oleks Ludlum. Tegelikult ei võiks seda vist siis ka, sest kui poleks autori nime kaanel ja enam-vähem standardset raamatukujundust, siis ei seostaks.
Kokkuvõtlikult. Tegu on kelmiromaaniga, kuigi peategelane on karismaatiline kindral, kes vihastab oma riigi peale, kuseb USA lipule ja röövib paavsti. Teine peategelane on jurist, kes on kogemata keerutatud sellesse asjasse ja üritab tõrjudes 4 seksikat naist ettevõtmist takistada. Et ta pole just Chandleri ega Carter Browni tegelaskuju, siis erinevalt neist ei suhtu ta naistesse matšoliku üleolekuga, vaid karjub iga kord leebelt ja mitte eriti veenvalt "ei", kui mõni naistegelastest üritab teda järjekordselt tüssata või pükstest välja vedada.
Paavst on Fransiscus I ja autori eessõna on kirjutatud 1982. Niisiis autori jaoks tuleviku paavst. Et Mart iga kord nii šokeeritud on, kui ma järjekordselt ei mäleta paavsti või dalai laama nime, siis üritan sellistele asjadele pisut tähelepanu pöörata.
Loetav raamat, aga ei oska öelda, kas see just nimetatud kirjanikule midagi juurde annab või oleks pidanud jääma varjunime alla. Kelmiromaane on olnud ka paremaid ja kui ma võrdlen näiteks Crichtoni "Suure rongirööviga", mida pean sellise kirjanduse tipuks, siis detailide läbimõeldus annab soovida. Samas mõtlen, et "Suurt rongiröövi" on väga raske ületada ja ma ei kahtlegi selles, et autor nautis selle kummalise raamatu kirjutamist ja ka mõtet lugejate reaktsioonist.
heh, seda võiks täitsa lugeda.
ReplyDelete