Nüüd siis viimaks on ilmunud kauaoodatud "Videviku" sarja viimane.
Sain teada, et inimestel on 23 paari kromosoome, libahuntidel 24 paari kromosoome ja vampiiridel 25 paari kromosoome. Inimese ja vampiiri järeltulijal (ema on inimene ja isa vampiir) on 24 paari kromosoome. Vampiir-vampiir ühtel tulemust pole, samuti ema vampiir-isa inimene ühtel, kuna vampiiridel keha ei muutu ega rakud ei uuene. Ei tahaks norida küsides, et kuidas ikka sellisel isasloomal seemnerakke jätkub, kuid pean samas tunnistama, et spermat pritsiv vampiir on minu kujutlusvõime jaoks liig mis liig.
Olen mõelnud, et armastusromaanid naistele on nagu porno ja erootika meestele. Mõnukeskusi stimuleerivad. Ulmele ma enamasti ei andesta, kui see on pooleldi armastusromaaniks kirjutatud, samas Videvik oli algusest peale selline armas ja liigutav teismeliste lugu, mis hoolimata libahuntide ja vampiiride sissetoomisest ei taotlegi fantasy nime. Armastus on alati inimlik ja armastusest kirjutamine on naiselik. Samuti see "paha poisi" kujutamine on nii tüüpiliselt kirjanduslik võte, mis mõjub. Kas me just reaalses elus paha poisina kujutame midagi päris ekstreemselt verejanulist, on küsitav, aga teadmine, et ohtlik on sinu käpa all ja kuuletub, on erutav.
Mingis saates ("Päevapilk" vist) võeti tolle sarja raamatute teemal sõna ja toodi muuhulgas positiivsena välja, et nii "vägivallatud" raamatud on praegu populaarseks muutunud. Seal vist räägiti ka sellest, et seksi pole ja autor on mormoon ning üsna puritaanlike vaadetega. Tundub, et tõeliselt kõlbeline eluviis tekitab päris võimsad seksifantaasiad, olgugi et läbi loori ja vihjete näidatud. Lapse sünni kujutamine aga vastab õuduskirjanduse parimatele traditsioonidele.
Kui kogemata jäi mulje, et ma raamatut kritiseerin, siis olen ennast halvasti kuuldavaks teinud. Sain nendest 4 raamatust täpselt seda, mida ma sealt esimese raamatu järgi leida lootsin. Lugesin loo läbi huviga, ilma et mul hetkekski igav oleks hakanud. Üleüldse ei saa aru, mis on tarkadel kirjandusteadlastel rääkida, et kui loos ei ole kasutatud keerulist keelt ja allegoorilisi kujundeid, siis on igav lugeda. Ei ole igav, kui kogu aeg tahad teada saada, mis LOOS edasi juhtub.
Et aga noortel jätkuks fantasy-lugemist pikemalt, siis algas jälle uus sari, mida võrreldakse "Videvikuga". Suzanne Collins "Näljamängud".
Esmapilgul tundub, et Videvikuga ei seo seda raamatut miski. Stephen Kingi kiitev arvustus tagakaanel süvendab muljet, et tegu on tõsise fantasy-ga.
Järjest enam tundub aga lugedes, et sihtgrupp on sama - fantaasiahuvilised tüdrukud. Tegelased on teismelised lapsed, armastusliin on sisse kirjutatud. Lugu kordab natuke Schwarzenegger "Põgenevat meest" selle vahega, et telesaate osalised valitakse ametlikult, mängudes osalevad ainult lapsed, ainult impeeriumi keskuse inimesed kiidavad sellist laadi telesaatena näidatud tapmismängud heaks, kõigil saates osalejatel on enam-vähem võrdsed võimalused ja mängu tulemust mängude korraldajad ei kalluta.
Tuli veel meelde üks raamat, kus kujutatakse tapmismänge. Ei sobi küll sellesse, teemasse, sest tegu pole armastusromaaniga, tegu pole otseselt fantasy-ga, tegu pole teismeliste raamatuga.
Jutt on raamatust Gyula Hernádi "Kindlus"
Illegaalselt korraldatakse kindluses sõjamänge väga rikastele inimestele, pärisrelvad, kindluse vallutamine, vangide alandamine. Peale põhisüzee on meeles veel mõned huvitavad vestlused tegelaste vahel - nagu jutud jutus. Lugesin seda teismelisena ja olekski vast õige aeg üle lugeda, kas see mulje, mille ta mulle tookord jättis, on õige.
No comments:
Post a Comment