Lionel Shriveri teos on kahtlemata raputav, mõtlemapanev, ehmatav. Romaan on kirjades ja kui alguses häiris mind kirjade kõrgelennulisus, siis lugu edasi lugedes tundus see järjest õigemana. Tõlge on hea ja keel on ilus. Südamlikud kirjad koolitapmises süüdlase emalt oma abikaasale.
Raamat krutib pinget ja tekitab sedalaadset abituse tunnet, et sündmuste käigu takistamine on võimatu. Lõpp pole algusest peale varjatud ning seda masendavam tundub, et ei saa midagi muuta. Kui alguses on lootus, et kirjad muudavad midagi, siis pikapeale tekib lootus, et midagi head ja ilusat jääb alles. Häppi End on olemas mingit liiki puhastustulena. Veidral kombel on et see liigutav, kergendav ja lohutav. Isegi, kui kättemaksuhimulise lugejana ihalesin Kevini varast surma.
Raamat, mis paneb süüdlast otsima, sest ilma süüdlaste jääb inimene silmitsi riskiga, et iga igaüks võib sünnitada/sigitada sellist liiki mõistetamatu tulnuka. See incubuse teema käis varasematest vampiirilugudest läbi. Lapsed pole ju sündides oma olemuselt kunagi läbinisti pahad, või mis? Rida kokkusattumusi. Raske iseloomuga manipuleeriv varaküps laps, kes ei tunne millestki rõõmu; ema, kes sisimas kardab ja jälestab oma last; isa, kes küll armastab last, aga kes ei mõista lapse olemust, pole objektiivne. Autor ei vasta küsimusele, kes oli süüdi, poeg või ema. Teoretiseerin, et võib olla oleks asju saanud muuta isa, kui ta oleks poega õigesti näinud ja teda õigel momendil karistanud, samas teda sellest hoolimata armastanud.
No comments:
Post a Comment