Monday, February 15, 2010

Õnne vastlapäevaks

Armas on kuulata laste suust, et mida pikema liu lasevad, seda pikemad linad saavad. Lapsed on loogilised ja ju nad eriti ei muretse sellepärast, kuhu voodisse selline lina toppida. Tõepoolest, milleks meil siis käärid on.

Thursday, February 11, 2010

"Iguaani öö" Linnateatris

Lugesin Tennessee Williamsi näidendeid vast teismelisena. Võib ehk kahelda, kas pigem 15 või 17, aga miskipärast mäletan seda näidendit kõige vähem. Kui laval hakati nendest Hannah armulugudest rääkima, siis sain aru, et need on tuttavad, aga ülejäänud sisu oli nagu luuaga pühitud. Need armulood on minu jaoks siiani piinlikultl veidrad. Võib olla oli see hea, et ei mäletanud, sest nii sain vaadata näidendit kui midagi täiesti uut.

Tennessee Williamsi tekst meeldis mulle juba teismelisena ja minu jaoks polnud ka praegu see võlu kadunud ning olen siiani vaimustuses. Samas on aeg minu jaoks rõhke natuke liigutanud. Võõrastemaja perenaine, kes tõenäoliselt raamatus tundus mulle vulgaarsena, oli laval aus ja ettevõtlik inimene, kelle vähesest leinast mehe surma puhul võib aru saada. Iguaani lahtipäästmise mõte ei tundu enam tore ja hullult vaba, vaid ülepingutatult loomakaitsjalik zest. Tuleb meelde üks teismeeas täditütre suust kuuldud mõte, et tema jaoks pole Tammsaare "Tõde ja õigus" enam sama mis lapsena. Kui ta tol ajal pidas Andrest täitsameheks, siis hiljem leidis, et juhm tööori, kes ei märganud lähedase inimese kannatusi ja et Pearu oli oma kõveruses õigem. Aga tagasi teatrisse.

Peategelaste osatäitjad olid väga hästi valitud. Hannah oma rahulikult kindlameelse suhtumisega oli täielik vastand Shannoni purjus võlule. Shannonis oli see enesekindlus ja sildade põletamise tahtmine, mis naistes tekitab tahtmise päästa ja leida tema sügavusest see peidetud pool, tõeline sisu. Kui Shannon esines, siis Hannah ütles. Teravalt ja vahedalt.
Hannahi ütlused (võib olla valesti tsiteeritud)
"Austan inimest, kes näeb vaeva, et püüelda selle vähese hea poole. Inimesed, kes on juba oma loomult head, pole pooltki nii austusväärilised"
"Me kõik peame ükskord lõpetama kellegi või millegi rüpes. Aga kui kellegi, siis on meil hästi läinud"
"Mõnda inimest vaatad, et ta on nagu taim või juurvili. Silmad nagu sülditükid"

Oleks tahtnud, et see mehhiklaste jutt tunduks natuke hispaaniapärasem, aga vähemalt õhkkond tundus õigena. Võõrastemaja perenaine koos oma mehhiklastest teenijatega oli mõnus trio ning gaidijuhilik lauluõpetaja pani oma tigedusega lausa kaasa tundma kõigile reisijatele - järsku nad siiski polnud tollega ühe mütsi all, vaid kaasajooksikutena kartsid teda?!

Punkti pani asjale suurepärane luuletus, mille 97 aastane Nonno valmis sai, et siis (täiusliku kulminatsioonina? sümbolina?) endas see julgus leida ja surra.

Näe, apelsinioks ei heitu,
kui hele päev kkaob pilve peitu -
ei ahasta, ei armu palu,
ei reeda hirmu ega valu,

kui mõne pimemusta ööga
ta elu kõrgpunkt kandub mööda,
aeg keerab lahti uue lehe
ja ees on tagurpidi lähe.

Ning uhke kroon, mis kõrgus üle
maa ihara ja ropu süle,
siis määndub mullas tasahilju,
kui polnuks iial kuldseid vilju.

Ent siiski haljas oks ei heitu,
kui hele päev kaob pilve peitu
- ei ahasta, ei armu palu
ei reeda hirmu ega valu.

Oh julgus, mis sind küll ei lase
veel leida teine eluase
nii nagu puude aastaringes
ka minu nõdras, hirmul hinges?

---------
Kuidas on võimalik, et maailmas kirjutatakse nii vähe häid näidendeid, et sama näidend käib kogu aeg erinevatel maadel teatrites. Ja mitu erinevat lavastust. Mõelge, kui palju ilukirjandust kirjutatakse.

Loodetavasti Mart ikka kahetseb, et viimasel hetkel kaasa ei tulnud.

Tagasiteel vaatasin surnud linna. Täiesti inimtühi Viru tänav, baari kõlarid suunatud tänavale ja kostmas soomekeelne laul. Lootus turistidel? Kell 22 suletud Viru Keskus. On see talv või masu?

Wednesday, February 10, 2010

IQ

Praegu ringiliikuv ülesanne on umbes selline

Kui
3+5 = 24
6+8=84
7+2=63

siis
9+7= ?

Kaasa antakse Exceli fail, kus parooliks on seesama vastus ja võid uhkelt oma nime Exceli tabeli reale kirjutada - üleval kõrgumas kiri "You are genius". Sisse kirjutanud inimesed Ameerikast Euroopani oma nimed.

Aga kui faili üldse ei ava, siis vast on IQ tõsiselt madal, sest milleks meile suur ja kõiki vastuseid teadev internet?? Aga enne otsingut tasuks siiski ise proovida, kes veel pole lahendanud

Monday, February 8, 2010

Bioloogia

Mulle meeldis teema pealkiri "Facebook kasvab gasellina". Oma võhiklikkuses mõtlesin, et sain loomariigi ja IT-sektori suhete kohta midagi uut teada, aga ei. Gasellettevõtted on hoopis hoogsalt arenevad väikeettevõtted (suured kasumi-käibe hüpped).
Kas varsti loeme lehest võrdlusi suur nagu gasell või hoopis unustatud nagu gasell?

Sunday, February 7, 2010

Jeremy Clarkson "No tule taevas appi!"

Tundub, et tõlkija on saanud Ansipilt inspiratsiooni, sest originaalpealkiri pole päris see. Clarksoni ei saa süüdistada.

Tahtsin blogisse panna mõne youtube's oleva Clarksoni video, et saavutada kuulsus. Mõelge ometi! Mina panen illegaalselt video üles, Clarkson kaebab mind kohtusse ja mina saan vähemalt sama tuntuks kui Irja ja Inno. Siis aga lõin araks selle suure tuntuse ja rahakoorma ees ning otsustasin, et las inimesed otsivad ise.
Sunday Times

Mõned lood meeldisid, mõned jätsid ükskõikseks ja mõned olid arusaadavad vist ainult brittidele ja nendele, kes on nende riigiga rohkem kursis. Väga ootuspärane nii erineva sisuga lugude puhul.
Esimene lugu oli küll selline, mis täielikult läks vastuollu minu arvamusega Clarksonist, kuna see nostalgitses arvuti-teleka-tehnikavabast meelelahutusest, aga edaspidi ikka selgub, et tegu on ootuspäraselt tehnikat armastava, taimetoitlust põlgava eneseiroonilise mehega, kes ei peida oma vanust ega usku sellesse, et noorsugu on hukas. Ühesõnaga vastuoluline.

Aga paljud lood peaksid panema mõtlema ka eestlast. Näiteks see, kuidas ta kirjeldab keele liigset ülespuhutust ja seda, et pole elitaarne lihtsalt ja sirgjooneliselt väljenduda. Clarkson suhtus väga põlglikult väljendisse "joogipoolis" (huvitav, mis on see inglisekeelne vaste) ja sellesse, kui hotellis on teade "kohvi ja tee keedu võimalused", selle asemel, et kirjutada "veekeedukann".
Eestlastel on läinud veel hullemini, sest keelt risustavad laenud. Meenub kohe see, kuidas lugesin kahe uue töökaaslase tutvustust. Mõlemas on väljend "hakkab palju tegemist olema". Toorlaen inglisest? Have been?
Kas ma ise suudan piisavalt lihtsalt väljenduda?

Veel meeldis mulle lugeda Clarksoni suhetest unerohuga ja suhtumisest looduskaitsjatesse. Kui usukuda seda raamatut, siis vähemalt jääb mulje, et looduskaitsjad on fanaatikud ja Clarkson on kõigest mõõdukas.
Ühine minul ja Clarksonil on kindlasti see, et me mõlemad eelistaksime mobiiltelefoni, mis on lihtsalt ja ainult helistamiseks mõeldud.
Raamatus on kindlasti üle poolesaja loo ja ei hakka ümber jutustama. Kes tahab teada, loeb raamatut, vaatab youtube või loeb ajalehte

Thursday, February 4, 2010

Seagrave "Yamato dünastia"

Sterling ja Peggy Seagrave "Yamato dünastia".
Eks ma olen ajaloos alati hämmastavalt võhiklik olnud, aga Jaapan on teema, millest ma ei teadnud midagi. Kujutlus kõrgtehnoloogiliselt budistlikust maast, kus on uhked kõrge moraaliga samuraid, kipub olema tüüpilise pealiskaudse lääne inimese (pean silmas siinkohal iseennast) romantiseeritud ettekujutus. Pealegi veel vale ettekujutus, et selgub, et jaapanlaste peamine usk on shinto, budism on hiljem tulnud ja kveekereid on rohkem, kui arvata oskaks. Ka keiserlikus perekonnas. Ja samuraid on hoolimatud ülikud, kes võtavad kõrisid maha, kui see peaks majanduslikult kasulik olema ning perekonna kasu nimel manipuleerivad. Samurai sarnaneb (raamatus vähemalt) rohkem ristiisaga kui buda mungaga.
Kindlasti on mulle kõige rohkem huvi pakkuvad osad Jaapani osast II Maailmasõjast; kindral MacArthurist, Ameerika kangelasest, kellest autorid suudavad selles kirjatükis kujundada ignorantse, egoistliku ja kasuahne tegelase ning samuti 20. sajandi lõpu majanduskriis, mis tundub üllatavalt sarnane sellele, mis toimub täna siin.

Raamat käsitleb perioodi 19.sajandi keskpaigast, kus võimule tuli Meiji keiser kuni 20.sajandi lõpuni. Ja kuigi räägitakse ka üsna palju keisritest Mutsuhito (Meiji keiser), Yoshihito (Taisho keiser) ja praegusest valitsejast Akihito (Heisei keiser) , on põhirõhk siiski II maailmasõja aegse keisri Hirohito (Showa keiser) kujutamisel.
Jaapani impeerium kasvas kõige suuremaks aastatel 1942-1943, kus Jaapan oli vallutanud Singapuri, osa Hiinast, Mandzuuria ja Korea ning pärast kapitulatsiooni kuivasid piirid väikesemaks kui need oli 1931 aastal. Niisiis võiks arvata, et Jaapan kaotas selle sõja. Siiski julgevad autorid selles kahelda, kuna "Kuldse liilia" nime all tuntud röövimiste käigus suutsid jaapanlased Siiami, Birma, Vietnami ja Laose juhtivate perekondade varakambrid tühjendada. Niisiis majandussõja Jaapan tõenäoliselt võitis.
Operatsioonist "Kuldne Liilia" eestikeelseid tekste ma ei leidnud. Küll aga on inglises.
http://www.spiritone.com/~gdy52150/goldp10.html
http://www.channel4.com/history/microsites/H/history/i-m/lastdays4.html

Kõigis nendes röövimistes pole ka britid puhtad, sest nemad igatsesid meeleheitlikult kaasata Ameerikat II Maailmasõtta ja selle võimaluse jättis leping, mis oli Kagu-Aasia saarte kaitseks sõlmitud Ameerikaga. Niisiis Britid jätsid jaapanlastele Singapuri tagaukse lahti.
Keiser on jaapanis olnud alati ainult maskoti staatuses s.t tegelikku võimu omasid vanad samuraide perekonnad, kes vajasid oma võimu teostamiseks Taevapoja kuvandit. Sisuliselt oli küll keisril sõnaõigus, aga võimu oli tal täpselt nii palju, kui palju oli taga juhtivate perekondade toetust ja kui mõni keiser ei soostunud koostööle, siis oli alati võimalik teda kõrvaldada. Sõjaaegne keiser kahtlemata soosis sõda ja lootis oma positsioone parandada. Samas ei mõistetud peaaegu ühtegi keiserliku perekonna liiget kunagi süüdi sõjakuritegudes.

MacArthur on vast süüdi ultraparempoolsuses ja selles, et tänu temale jäid sotsiaalsed reformid Jaapanis toimumata. Ei oska kujutada, kui oleks olnud keegi teine Jaapani juhiks, kes ei üritanuks päästa pankrotistunud keisriperekonda, pankasid ja pööranud tähelepanu natuke üldise vaesuse leevendamisele, siis kas oleks Jaapan täna teistsugune maa? Rikkam? Vaesem? Euroopalikum?
1990 alguse majanduskriisis on irooniline see, et räägitakse kõrgest tööpuudusest 4,2%, mis tegelikult olevat olnud 2x kõrgem. Vaadates tänast Eestit vast ei midagi hullu? Laenudega olid neil asjad vast vähe hullemad kui meil siin täna. Tegu oli Jaapani pankadega. Peamised laenuvõtjad olid rikkad pangaomanike suguvõsad, kellelt oleks olnud näotu intressi võtta ning tähtsad ärilepingud ja paberid kadusid uskumatul kombel. Riik, kes tegelikult olid rikkad, päästis ainult pankasid. Jaapani võlakirjad polnud usaldusväärsed.

Kuna raamat lõpeb 1998 aastaga, siis oleks huvitav teada, kui kõrgel olid Jaapani aktsiad 3 aastat tagasi?

Ei maksa arvatagi, et panin kirja kõik olulise, mis oli raamatus. Enda jaoks olulise leidmiseks tuleb ikka raamatut lugeda ja tekst on uskumatult tihe. Ilmselt peaks veelkord lugema. Usun, et jäi paljugi raamatusse, mida ma esimese korraga välja ei võtnud