Seagrave "Yamato dünastia"

Sterling ja Peggy Seagrave "Yamato dünastia".
Eks ma olen ajaloos alati hämmastavalt võhiklik olnud, aga Jaapan on teema, millest ma ei teadnud midagi. Kujutlus kõrgtehnoloogiliselt budistlikust maast, kus on uhked kõrge moraaliga samuraid, kipub olema tüüpilise pealiskaudse lääne inimese (pean silmas siinkohal iseennast) romantiseeritud ettekujutus. Pealegi veel vale ettekujutus, et selgub, et jaapanlaste peamine usk on shinto, budism on hiljem tulnud ja kveekereid on rohkem, kui arvata oskaks. Ka keiserlikus perekonnas. Ja samuraid on hoolimatud ülikud, kes võtavad kõrisid maha, kui see peaks majanduslikult kasulik olema ning perekonna kasu nimel manipuleerivad. Samurai sarnaneb (raamatus vähemalt) rohkem ristiisaga kui buda mungaga.
Kindlasti on mulle kõige rohkem huvi pakkuvad osad Jaapani osast II Maailmasõjast; kindral MacArthurist, Ameerika kangelasest, kellest autorid suudavad selles kirjatükis kujundada ignorantse, egoistliku ja kasuahne tegelase ning samuti 20. sajandi lõpu majanduskriis, mis tundub üllatavalt sarnane sellele, mis toimub täna siin.

Raamat käsitleb perioodi 19.sajandi keskpaigast, kus võimule tuli Meiji keiser kuni 20.sajandi lõpuni. Ja kuigi räägitakse ka üsna palju keisritest Mutsuhito (Meiji keiser), Yoshihito (Taisho keiser) ja praegusest valitsejast Akihito (Heisei keiser) , on põhirõhk siiski II maailmasõja aegse keisri Hirohito (Showa keiser) kujutamisel.
Jaapani impeerium kasvas kõige suuremaks aastatel 1942-1943, kus Jaapan oli vallutanud Singapuri, osa Hiinast, Mandzuuria ja Korea ning pärast kapitulatsiooni kuivasid piirid väikesemaks kui need oli 1931 aastal. Niisiis võiks arvata, et Jaapan kaotas selle sõja. Siiski julgevad autorid selles kahelda, kuna "Kuldse liilia" nime all tuntud röövimiste käigus suutsid jaapanlased Siiami, Birma, Vietnami ja Laose juhtivate perekondade varakambrid tühjendada. Niisiis majandussõja Jaapan tõenäoliselt võitis.
Operatsioonist "Kuldne Liilia" eestikeelseid tekste ma ei leidnud. Küll aga on inglises.
http://www.spiritone.com/~gdy52150/goldp10.html
http://www.channel4.com/history/microsites/H/history/i-m/lastdays4.html

Kõigis nendes röövimistes pole ka britid puhtad, sest nemad igatsesid meeleheitlikult kaasata Ameerikat II Maailmasõtta ja selle võimaluse jättis leping, mis oli Kagu-Aasia saarte kaitseks sõlmitud Ameerikaga. Niisiis Britid jätsid jaapanlastele Singapuri tagaukse lahti.
Keiser on jaapanis olnud alati ainult maskoti staatuses s.t tegelikku võimu omasid vanad samuraide perekonnad, kes vajasid oma võimu teostamiseks Taevapoja kuvandit. Sisuliselt oli küll keisril sõnaõigus, aga võimu oli tal täpselt nii palju, kui palju oli taga juhtivate perekondade toetust ja kui mõni keiser ei soostunud koostööle, siis oli alati võimalik teda kõrvaldada. Sõjaaegne keiser kahtlemata soosis sõda ja lootis oma positsioone parandada. Samas ei mõistetud peaaegu ühtegi keiserliku perekonna liiget kunagi süüdi sõjakuritegudes.

MacArthur on vast süüdi ultraparempoolsuses ja selles, et tänu temale jäid sotsiaalsed reformid Jaapanis toimumata. Ei oska kujutada, kui oleks olnud keegi teine Jaapani juhiks, kes ei üritanuks päästa pankrotistunud keisriperekonda, pankasid ja pööranud tähelepanu natuke üldise vaesuse leevendamisele, siis kas oleks Jaapan täna teistsugune maa? Rikkam? Vaesem? Euroopalikum?
1990 alguse majanduskriisis on irooniline see, et räägitakse kõrgest tööpuudusest 4,2%, mis tegelikult olevat olnud 2x kõrgem. Vaadates tänast Eestit vast ei midagi hullu? Laenudega olid neil asjad vast vähe hullemad kui meil siin täna. Tegu oli Jaapani pankadega. Peamised laenuvõtjad olid rikkad pangaomanike suguvõsad, kellelt oleks olnud näotu intressi võtta ning tähtsad ärilepingud ja paberid kadusid uskumatul kombel. Riik, kes tegelikult olid rikkad, päästis ainult pankasid. Jaapani võlakirjad polnud usaldusväärsed.

Kuna raamat lõpeb 1998 aastaga, siis oleks huvitav teada, kui kõrgel olid Jaapani aktsiad 3 aastat tagasi?

Ei maksa arvatagi, et panin kirja kõik olulise, mis oli raamatus. Enda jaoks olulise leidmiseks tuleb ikka raamatut lugeda ja tekst on uskumatult tihe. Ilmselt peaks veelkord lugema. Usun, et jäi paljugi raamatusse, mida ma esimese korraga välja ei võtnud