Lugesin Tennessee Williamsi näidendeid vast teismelisena. Võib ehk kahelda, kas pigem 15 või 17, aga miskipärast mäletan seda näidendit kõige vähem. Kui laval hakati nendest Hannah armulugudest rääkima, siis sain aru, et need on tuttavad, aga ülejäänud sisu oli nagu luuaga pühitud. Need armulood on minu jaoks siiani piinlikultl veidrad. Võib olla oli see hea, et ei mäletanud, sest nii sain vaadata näidendit kui midagi täiesti uut.
Tennessee Williamsi tekst meeldis mulle juba teismelisena ja minu jaoks polnud ka praegu see võlu kadunud ning olen siiani vaimustuses. Samas on aeg minu jaoks rõhke natuke liigutanud. Võõrastemaja perenaine, kes tõenäoliselt raamatus tundus mulle vulgaarsena, oli laval aus ja ettevõtlik inimene, kelle vähesest leinast mehe surma puhul võib aru saada. Iguaani lahtipäästmise mõte ei tundu enam tore ja hullult vaba, vaid ülepingutatult loomakaitsjalik zest. Tuleb meelde üks teismeeas täditütre suust kuuldud mõte, et tema jaoks pole Tammsaare "Tõde ja õigus" enam sama mis lapsena. Kui ta tol ajal pidas Andrest täitsameheks, siis hiljem leidis, et juhm tööori, kes ei märganud lähedase inimese kannatusi ja et Pearu oli oma kõveruses õigem. Aga tagasi teatrisse.
Peategelaste osatäitjad olid väga hästi valitud. Hannah oma rahulikult kindlameelse suhtumisega oli täielik vastand Shannoni purjus võlule. Shannonis oli see enesekindlus ja sildade põletamise tahtmine, mis naistes tekitab tahtmise päästa ja leida tema sügavusest see peidetud pool, tõeline sisu. Kui Shannon esines, siis Hannah ütles. Teravalt ja vahedalt.
Hannahi ütlused (võib olla valesti tsiteeritud)
"Austan inimest, kes näeb vaeva, et püüelda selle vähese hea poole. Inimesed, kes on juba oma loomult head, pole pooltki nii austusväärilised"
"Me kõik peame ükskord lõpetama kellegi või millegi rüpes. Aga kui kellegi, siis on meil hästi läinud"
"Mõnda inimest vaatad, et ta on nagu taim või juurvili. Silmad nagu sülditükid"
Oleks tahtnud, et see mehhiklaste jutt tunduks natuke hispaaniapärasem, aga vähemalt õhkkond tundus õigena. Võõrastemaja perenaine koos oma mehhiklastest teenijatega oli mõnus trio ning gaidijuhilik lauluõpetaja pani oma tigedusega lausa kaasa tundma kõigile reisijatele - järsku nad siiski polnud tollega ühe mütsi all, vaid kaasajooksikutena kartsid teda?!
Punkti pani asjale suurepärane luuletus, mille 97 aastane Nonno valmis sai, et siis (täiusliku kulminatsioonina? sümbolina?) endas see julgus leida ja surra.
Näe, apelsinioks ei heitu,
kui hele päev kkaob pilve peitu -
ei ahasta, ei armu palu,
ei reeda hirmu ega valu,
kui mõne pimemusta ööga
ta elu kõrgpunkt kandub mööda,
aeg keerab lahti uue lehe
ja ees on tagurpidi lähe.
Ning uhke kroon, mis kõrgus üle
maa ihara ja ropu süle,
siis määndub mullas tasahilju,
kui polnuks iial kuldseid vilju.
Ent siiski haljas oks ei heitu,
kui hele päev kaob pilve peitu
- ei ahasta, ei armu palu
ei reeda hirmu ega valu.
Oh julgus, mis sind küll ei lase
veel leida teine eluase
nii nagu puude aastaringes
ka minu nõdras, hirmul hinges?
---------
Kuidas on võimalik, et maailmas kirjutatakse nii vähe häid näidendeid, et sama näidend käib kogu aeg erinevatel maadel teatrites. Ja mitu erinevat lavastust. Mõelge, kui palju ilukirjandust kirjutatakse.
Loodetavasti Mart ikka kahetseb, et viimasel hetkel kaasa ei tulnud.
Tagasiteel vaatasin surnud linna. Täiesti inimtühi Viru tänav, baari kõlarid suunatud tänavale ja kostmas soomekeelne laul. Lootus turistidel? Kell 22 suletud Viru Keskus. On see talv või masu?
No comments:
Post a Comment