Reisi alguses ei suutnud me kuidagi tavalist mõnusat reisirutiini kätte saada. Eks vist seetõttu viskasime igale kohale pealiskaudse pilgu peale ja otsustasime - pole midagi vaadata, läheme edasi. Ega vist ei tasu eriliste ootustega üldse kohale minna, sest Toskaana ilusad linnad ja Saksamaa üllatuslikult maalilised väikelinnad olid ootused kõrgele kruvinud.
Tüdimust suurendas see, et kogu rannik tundus olevat nagu väikelinn, kus igal pool olid 50km piirangud ja itaallased sõitsid veel aeglasemalt. Samas kõik teed suundusid igas asulas läbi keskuse, mis tõmbas veel tempot maha, asulate servades olid mitte just kenad kortermajad ja ka keskustes ei tundunud erilist kunsti olevat.
Sciacca korter (Casale La Zagara) oli uhke. Kahe magamistoa, kahe vannitoa, suure eestoa ja aiaga, kus sai istuda ja grillida. Ainus miinus vast oligi see, et korter jäi tänava äärde. Samas teised korterid selles hotellis olid sisehoovis.
Korteri leidmine aadressi järgi polnud just lihtne. Hiljem leidsime, et booking.com koordinaadid olid oluliselt täpsem orientiir Garmini jaoks kui aadress.
Septembri lõpp pole Sitsiilias just kõrghooaeg (õnneks) ja seetõttu on hinnad madalamad. Reisil oli meil broneeritud 4 hotelli ja 5 korterit. Hinnad olid 50EUR ringis. Eks igaüks otsustab, on seda palju või vähe. Ise mõtlen, et selline kahe magamistoaga korter, kuhu oleks ka elutuppa saanud inimese panna ja oleks mahutanud 5 inimest, ei ole just kallis.
Õhtul käisime rannas ning tiirutasime natuke linnakeses ringi. Rannariba lähedal oli kirbuturg, hinnad odavamad kui Balti jaamas. Õhtusöögi valmistas Mart ning sõime seda aias.
Hommikul ei jäänud kauaks passima, vaid suundusime Licata poole. Teele jäi Agrigento, kus pidi asuma suur Templite Org. Selle servas asuvaid varemeid silmitsesime maanteelt.
Eesti uudised kirjutasid, et mitmed Sitsiilia asulad on kerkinud ilma ehitusloata. Ma ei oska öelda, kas Licata on ka üks nendest, aga eeldaks ühelt rannaäärselt kohalt ilusamat planeeringut. Võimalik, et käimas oli prügivedajate streik, aga igal pool olid prügikastid üle ääre ajamas ja nende lehka oli tunda kaugele.
Kuigi kallast jätkus pikalt ja rand polnud sadamaks tehtud, puudus rannapromenaad. Oli liivarand ja aeglaselt sügavamaks minev merepõhi.
Tõeline vaatamisväärsus oli surnuaed. Kui majad on suhteliselt viletsas seisus, siis Sitsiilia hiilgus on just surnuaiad. Ükski haud ei tundunud olevat vaese inimese oma ja paljudel perekondadel olid väikesed majakesed. Surnuaed ise asus künkal ja laskus alla tihedate hauaklotsidena mere poole. Rannas piiras seda sadamaala.
Licata majutusse jõudes selgus, et eelmine külastaja polnud veel välja kolinud. On hämmastav, kui lihtne on itaalia keelt selgeks saada. Me ei märganud sitsiillastest omanikega mitte mingit keelebarjääri. Omanik seletas (ja kogu jutt oli otse loomulikult itaalia kehakeeles), et eelmise külastaja pärast sai lausa politsei kutsutud, pakkus Coca Colat ning kiitis korterit. Merevaatega, ütles ta uhkelt. Hiljem nägime, et rõdu ühest otsast tõepoolest paistis jupike merd üle maja katuste.
Licatast leidsime isegi ühe ranna, kus paistis, et hooajal toimub elu. Hetkel olid baarid suletud ja päevavarjud olid rannas hüljatult. Hoolimata kuumast õhust polnud vesi nii soe. Käisime paar korda vees ja Mart avastas rannast jäljed, nagu oleks kari sõralisi sealt läbi marssinud Hotellitoas on raamat Licata vaatamisväärsuste piltidega. Võib olla eksisime ja Licata oli palju vaatamisväärsem. Lihtsalt me polnud õiges kohas.
No comments:
Post a Comment