Suund oli idarannikule, kus lootsime leida ilusaid puhkekohti. Mina muidugi oleksin tahtnud näha ka Alcantara orgu, aga sain täiesti aru Mardist, kes on liiklusest tüdinud ja üritab suunduda ainult neisse kohtadesse, kuhu ilma ekslemiseta pääseb. Garmin aga ei teadnud Alcantarat. Niisiis lootsin, et ehk jääb niisamagi teele. Esialgu oli siht võetud Giardini-Naxose peale, aga sealt läksime kergelt läbi, korra ainult parkisime ja vaatasime natuke ringi. Seal olid näha ka sildid Castelmolale ja Taorminale. Suundusime Castelmola poole, kus teadsin olevat mingi kindluse, aga kusagil teel eksisime ning olime Taorminas. Taorminas on liiklemine tüütu ja väsitav. Samas muidugi linn väärib kiidusõnu ja on arusaadav, miks ta on turistide linn. Ma käiksin ka seal turistina, kui seal pisut vähem turiste oleks.
Minu suureks kurvastuseks Alcantara oru viita ei tulnudki ette. Praegu suundusime oma järgmisse ööbimiskohta - Gioiosa Mareasse hotelli S.Margherita Agriturismo, kus meil oli broneeritud kuuele inimesele paraja mõõduga korter. Merevaade, rõdu, köök ja grill. 43 EUR ei ole just palju sellise luksuse eest? Hooajal tõenäoliselt oleksid hinnad kõrgemad. Niisiis kruttisime hotelli poole üles mööda mägiteed, Garminil käis pea ringi ja aeg-ajalt juhendas meid kaljult alla hüppama, aga õnneks olid viidad hotellini olemas. Suurema autoga vist pole ligi pääsenudki, sest mõned kurvid olid tõeliselt kitsad ja järsud.
Hotelli poole minnes tuli vastu sõbraliku olekuga mees, kes surus kohe kätt, uuris broneeringut ja teatas, et meie hotell asub kaugemal, kust on linna lühem maa ning juhatas registratuuri juurde. Registratuuris istusid paar asjaliku olekuga tibi, kes püüdlikult trükkisid meie isikuandmed sisse, rääkisid omavahel. Üks tüdrukutest võttis võtme ja kutsus meid kaasa. Kui tüdruk juhatas meid bungalo poole, siis sisimas lootsin, et see on seest suurem kui väljast ja sisse mahub ka imeline merevaade. Tüdruk siristas midagi õhtusöögist segakeeles, samal ajal kui meie üritasime toibuda. Mart kogus ennast kiiremini ja küsis väikese üllatusega, et kas see on korter. Meie saatja, kes eriti inglise keelt ei rääkinud, kordas appartemento ja viitas käega onnile. Mul oli näpus itaaliakeelne broneering, mille pealt üritasin selgitust leida ja küsisin two camera (samuti segakeeles)? Naine luges, kulm kortsus, meie broneeringut ja viipas meid kaasa. Registratuuris võttis mingi teise võtme ja kutsus meid autoga järgnema. Autosse istudes paistis ta olevat üsna kuri. Sõitsime tükk maad allapoole ja seal ronis naine autost välja, kehahoiu järgi otsustades tige nagu herilane, heites meile vihaseid pilke. Mart isegi ei vaadanud majja sisse, vaid võttis tüdruku käe, suudles seda ja tänas tüdrukut ülevoolavalt. Tüdruk läks näost punaseks ja naeratas piinlikult.
Aga korter oli oma raha väärt ja rohkemgi. Üle terve seina aken elutoas vaatega merele, rõdu, oma 20m2 suur, kuhu paistis hommikupoolikul ja ka pärastlõunal päike ning mis oli täiesti privaatne, ilma kõrvaliste pilkudeta. Köök, vannituba, magamistuba ja kaks üheinimese voodiga magamistuba. Korter oli tegelikult kahekordse maja teine korrus. Hoolimata konditsioneeri puudumisest ei olnud seal liiga palav. Kui aknad mõlemal pool lahti teha, siis käis tuuletõmbus läbi maja. Aias kasvasid aprikoosid ja oliivipuud. Selline mitte euroremonditud, aga nagu kodus maal.
Kui ruumid oli ülevaadatud, läksime randa vaatama. Meie silmade jaoks täielik paradiis - pikk rannariba, kus paistis ainult 4 inimest. Kui norida oleks tahtnud, siis oleks nõudnud liivaranda. Rand oli kivine ja kivid olid talla all pisut teravad. Samas selline privaatsus tundus Sitsiilias küll luksusena. Rannas olid lamamistoolid, mis polnud ketiga kinnitatud ja võtsime sealt ühe endalegi kasutada. Peaaegu ranna serva viis puust rajake. Vahepeale olid ehitatud duššid ja sai ilma jalgu uuesti mustaks tegemata autoni. Ilm oli palav ja vesi soojem kui lõunarannikul. Mart jäi esimesel päeval sinna ulpima tunniks. Pärast tunnistas, et meres väga lihtsalt ei lähe üle pea ulatuvasse vette, aga seal hoidis vesi nagu korki pinnal. Pinnal ujusid ka kivid (Futu andmetel pimsskivi, viisin talle neid näha).
Gioiosa Marea elab pisut üle 7000 inimese. Linn tundus olevat üsna unine ja vähe oli autosid ning inimesi liikvel näha. Kaarti vaadates jääb rand pisut loode suunas. Minu jaoks tundub natuke seletamatuna, et majades, mis on vaatega rannale ehitatud, on hommikuti päike. Tallinnas on majade need toad, mis vaatega randa (ehk siis põhja poole) hommikul ja lõuna üsna ilma päikseta. Muidugi ma pole astronoom, et osata seletada.
Järgmisel päeval nautisime esimest puhkepäeva. Kusagile polnud kiiret ja võisime ise teha mida tahtsime ning meie tahtsime laiselda. Hommikust sõime rõdul ja päevitasime. Pärastlõunal sõitsime ujuma ja poodi. Mart suutis mind vägivallaga viia vette, kus põhja polnud. Alguses oli kõhe ja tundus, et hakkan uppuma, aga pärast olin juba harjunud ja tundsin ennast vees üsna mugavalt. Ma ei saa öelda, et päriselt ilma liigutamata oleks pinnal püsinud ja ka järsud liigutused polnud head, aga selles soolases vees oli kindlasti mugavam ja vähem jõudu nõudev ujuda. Õhtul kodus mõnus maja läbiv tuuletõmbus ja õhtusöök veiniga. Natuke liiga palju veini.... mõtlesin järgmisel hommikul. Aga tõusma pidi. Check out kell 1.
Pisut peale kella ühte sõitsime hotelli ette ja Mart saatis mind väljaregistreerimist tegema. Vastu võttis seal too mees, kes meid oli enne sõbralikult registratuuri saatnud. Sain aru, et tema oligi omanik. Uuris, kuidas meeldis ja tõi kingiks eukalüptimett. Ette juba oli kahju, et ei saanud Eestisse transportida, sest teadsin inimesi, kes oleksid olnud väga huvitatud. Kahjuks Ryanairo käsipagas ei võimalda. Niisiis viimasel päeval sõime selle ära. Üllatavalt mõnus maitse oli. Tundub selgelt mingite ürtide maitset ja polnud nii magus, kui see millega Eestis harjunud. Pigem mõru.
On väga raske muidugi enne reisi teada, mis kohtades tasub kauem olla. Samas arvestades seda majutust, siis see korter oleks alati hea pakkumine. Puhkus, rand. Lisaks saab sellest punktist lihtsa vaevaga põhja poolt Etnale, Alcantara orgu, Taorminasse ja ka Castelmola kindlust vaatama. Ilusad Lipari saared on sealsamas ja meilegi pakuti reisi - kahjuks alles siis, kui hakkasime juba lahkuma. Samuti on Messina lähedal ja saab mandrile minna. Niisiis kui ka terveks nädalaks sellesse punkti jääda, on tegevust küllalt. Sitsiilia ei ole siiski nii väike koht, et kõik saab nädalaga nähtud.
No comments:
Post a Comment