Hoolimata pealkirjast tundub raamat mulle siiski rohkem male kui elu kirjeldus. Võib olla minu viga, sest eks ma olen ka elus (nagu maleski) rohkem taktik kui strateeg. Kui konkreetset eesmärki ei paista, siis ei rabele ja ei tunne vajadust ka eesmärke seada. Erinevalt malest võid käigu vahele jätta.
Raamatu alguses male ajalugu kirjeldades köitis huvi viide Adolf Andersseni malepartiile, mida tutvustatakse igale algajale maletajale. Otsisin selle internetist välja.
http://www.chessville.com/instruction/Annotated_Games/Anderssen-Kieseritzky.htm
Huvitav, kas tänapäevased suurmeistrid võivad ka sellisesse seisu sattuda ja ei anna enne alla?
Igal juhul portreed, mida Kasparov kaasaegsetest maletajatest joonistab, on intrigeerivad. Kui Tigran Petrosjan ja Anatoli Karpov on kujutatud tugeva kaitsemänguga maletajatena, siis Mihhail Tali puhul ei hoia ta värve kokku. Tal on kirjeldatud tõelise romantismiaja maletajana, sest võib hoobilt suunda vahetada. Ka Kerest oli raamatus kirjeldatud, peatükis "Hiiglavad teised".
Huvitav fakt, mille Kasparov raamatu välja toob, on jutt mälust. Kui esitada väga heale maletajale erinevaid seise mängudest, siis mäletab ta nendest pea poole rohkem kui keskpärane maletaja. Samas kui on jutt suvalistest malelaua seisudest, siis pole nende vahel erinevust. Järeldus on see, et suurmeistrid mäletavad sellepärast seise nii hästi, et nad tunnevad laual ära nähtud mustrid.
No comments:
Post a Comment