Vaatasin hiljuti ETV-st filmi "Vaesus? Park Avenue: raha, võim ja Ameerika unelm" (Park Avenue - Money, Power and the American Dream). Film jutustas sellest, kuidas väga väike hulk ameeriklasi on ahminud enda kätte enamuse varadest. Tollest momendist, kui Ayn Randi põhjama hakati, ei tundunud film enam ei huvitav ega objektiivne. Esiteks Ayn Rand kirjutas oma raamatu 57-ndal aastal, teiseks tema polnud kindlasti mitte see, kes vara kokkukuhjavat logardit oleks heaks pidanud. Tema uskus idealistlikult, et rohkem varandust saabki olla töökamal inimesel. Seda, et tänasel päeval võlg on raha ja raha on võlg ning asjadel pole loogilist väärtust, ei saanud ta kuidagi ette näha. Ja ilmselt tol ajal tajusid inimesed ka vähem pillava elustiili mõju meie planeedile.
Aga eestlaste majandusmõtlemises rääkides ei mõtleks ma suurejoonelistes terminites nagu monetarism või keinsism. Ikka pigem igati terved mõtted, et "mitte millestki ei teki midagi" ja "võlg on võõra oma".
Raamat "Väike valge riik" kirjeldab eestlast ühe pikalt Eestis elanud välismaalase vaatevinklist. Lugesin raamatu kaks korda läbi ja teisel korral oli vastuvaidlemise tahtmine palju väiksem kui esimesel korral. Siiski mõned seisukohad tunduvad groteskselt üle võlli aetud olevat. Ma ei tea küll kedagi, kes oleks oma maa või maja auto ostmiseks maha müünud. Pigem ikka on need ilusad suured autod palga eest liisitud või firma poolt liisitud. Vast natuke edevust asja taga on, aga praktilisust on oluliselt rohkem. Uus auto võib odavam tulla kui kasutatud pann, mille remondile ja kütusele hiigelsummasid läheb. Buumi ajal toimus vastupidine - eestlased ostsid kinnisvara, kuna peremees ja omanik olemine tundub üks identiteedi alus. Seda, et kinnisvara hind võib langeda või majanduslik olukord halveneda uskusid vähesed.
Eestlaste majanduslikud arusaamad pärinevad siiski oluliselt varasemast ajast, kui seda oli aasta 1970. Eks teadmine, et tuleb tööd teha, et töö on raske. Kuramuse Andres tappis ka Krõõda raske tööga ära ja ei läinud sotstoetusi küsima. Ma ei tea, kas oligi kusagilt küsida, aga kui oleks olnud, siis kas tõesti peremehe uhkus oleks lubanud küsida? Siis tuli pööre ja enam polnud peremehi... Võib olla ma eksin ja asi polnud üldse vahepealses ajas, vaid tänapäeva maailmas, kus on harjutud sellega, et riigilt saab toetusi. Nõukogude aeg sai mööda, aga endiselt on sama - tunne, et riik pole meie oma, vaid ikka endiselt mingi mõisnik, kelle tagant on auasi varastada ning kellelt võib nõuda ülalpidamist. Põlvkondade erinevus tuleb välja selles, kui mu üle 80-aastane tädi vaatab söötijäänud maad ja küsib, et kus siis nüüd on need inimesed, kellel pole tööd. Eks mina olen oma aja produkt. Õnneks on mul hästi läinud, aga oskaks ma midagi oma kätega teha, kui halvemini läheks. Riideid õmmelda, ise endale toitu kasvatada või ise remonti teha?
Selle poolest on Triin Jõe ikka väga sümpaatne, et ta ei jäänud käed rüpes ootama, vaid võttis ennast ise käsile. Samamoodi sümpaatne oli ka üks internetikommentaator, kes kirjutas, et talvisel ajal käib ta ise korteriühistutele lumerookimisteenust pakkumas.
Meid segab kõvasti võrdlus rikkama naabriga. Tundub ebaõiglane, et nemad saavad sama töö eest kordades rohkem palka ja unustame selle, et sel ajal kui meie paigal seisime liikusid nemad edasi ja kui me liikuma hakkasime, ei jäänud nad paigale seisma ja meid järele ootama.
Pronkssõdurist rääkides on mu mälestused ka natuke teistsugused. Turay väidab, et mäss tekkis pronkssõduri äraviimise pärast. Mina mäletan, et meeleavaldus ning lõhkumised linnas toimusid ENNE kriisiistungit, kus otsustati pronkssõduri minemaviimine. See minemaviimine saigi teoks üksnes tänu sellele, et meeleavaldajad läksid Tõnismäe pronkssõduri juurest eemale linna peale laamendama. Muidugi võin eksida ja otsus oli varem vastu võetud, aga siiski ei tahaks uskuda.
Ma olin kogu aeg selle poolt, et pronkssõdur alles jäetaks, sest pean linna elavaks organismiks, mis peaks peegeldama kõiki aegu. Isegi kui need ajad olid valusad ja halvad. Siiski juba enne pronkssõduri äraviimist korrigeerisin enda seisukohti. Sain aru, et pronkssõdur ei saa jääda südalinna trollipeatusesse, kui seal korraldatakse miitinguid, kus lehvitatakse NL lippudega. Näotu lugu, aga minu meelest on just need meeleavaldajad süüdi kuju teisaldamises.
Peale majanduse on raamatus räägitud veel mitme kandi pealt immigatsioonipoliitikast ja rassismist. Sisseränne idast oleks minu arvates siiski suurem probleem, kui autor seda ette kujutab. Nimelt on meil praegu juba mõnel pool raske hakkama saada teenindusasutustes eesti keelega. Kujutan, et mingi arv lisandunud umbkeelseid oleks see mass, mis sunniks eestlasi loobuma eesti keele kasutamisest. Võib olla eksin ja nad õpiksid eesti keele selgeks... aga võib olla mitte?
Teine asi on mõte, et kas meil on üldse suuremat sisserännet vaja. Rahvastik vananeb maailmas niigi ja seda protsessi ei peata. Tegelikult vist peakski kogu maailmas rahvastik vähenema ning selles poleks midagi halba, kui pensionid poleks välja mõeldud totra püramiidskeemina, mis nõuab maakera rahvastiku pidevat suurenemist, mis ühel momendil maksab inimkonnale valusalt kätte. Aga küll inimene aruka liigina mingi lahenduse välja mõtleb.
Rassismist ka. Mõtlen Eesti olusid teades, et viited sellele, et eestlaste rassilised eelarvamused on 70-ndatest on pehmelt öeldes kummaline. Mida õieti eestlased teadsid siin raudse eesriide taga mustanahalistest? Need on need aastad, kus ma tönnisin lugedes "Onu Tomi onnikest" ja lugesin õhinaga Harper Lee "Tappa laulurästast...". Eelarvamused said tekkida ikka alles pärast 1990 aastat. Muidugi võin olla ka pime, sest kirjeldatud intsidendid piiril tunduvad õõvastavad ning igasugust õiglustunnet riivavad. Niisiis see on vist maailm, millest mul pole aimugi.
Kui ma lugesin reedel lehest, et ilmub Abdul Turay sulest raamat, siis guugeldasin natuke ja põrkasin just selle artikli otsa, mille järgi raamatki pealkirja sai. Artiklit lugedes mõtlesin autorist, et ega ta rassismist küll vaba pole. Juba jutt sellest, et 95% mustanahalistest hääletas Obama poolt tekitab küsimuse, et kas nad hääletasid lähtuvalt rassilistest eelarvamustest.
Raamat muide oli palju parem kui ma artiklit lugedes eeldasin. Samas osutus majandusteooriast läbinärimine minu jaoks pisut raskeks ja veel raskemaks selles asjas autori seisukohast sotti saamine, kuna kohati tundus ta kiitev, samas laitev. Ise ennast kõrvalt ei näe ja mõnikord on abiks, kui keegi, kes pole asjas sees, vaatab ja analüüsib objektiivselt. Kui tal muidugi siin elades on võimalik täiesti objektiivseks jääda.
Üks väike mõte jäi vaevama. Turay on vaimustuses Mart Laarist, peab targaks poliitikuks Andrus Ansipit ja elegantseks ning arukaks naiseks Kadri Musta. Huvitaval kombel pea kõiki, keda ta küsitles. Huvitav, kas Savisaar liigitub mustade jõudude alla ainult sellepärast, et temaga ei saanud keelebarjääri tõttu rääkida? Silmast silma oleks vist tursaks rääkinud?
No comments:
Post a Comment