Esimese lugemise tegin diagonaalis. Kuidagi ei saanud tekstiotsi kätte, et kellest ja millest jutt räägib. Vähehaaval sõlmusid harud lahti. Võtsin raamatu uuesti ette ning imestasin oma juhmuse üle, sest kõik oli ju nii selgelt, loogiliselt ja ülevaatlikult kirjas.
Mind segavad süvenemisraskused. Võib olla on natuke asi ka selles, et esimesel korral, kui ma raamatu avasin, mängis taustal telekas. TV mõjub teie intellektile...
Pealkiri "Lohutaja" tuleb sõnast "lohutusmäng" - mäng, mida mängitakse pärast lisaaega, ilma auhindadeta, lihtsalt mängu pärast. Andes võimaluse võita sellel, kes eelmises mängus peksa sai.
Raamat räägib ühest mehest, kellel oli õnn elada huvitavate ja värviliste inimeste kõrval, kes täiskasvanuks saades aga lapsepõlve unustas, unustas, et iga päev peab elama, ning muutus hallilt täiskasvanuks. Sisu pisut nagu Preussleri "Momos", kas pole? Muinasjutt.
Charles on edukas arhitekt, kes elab oma pubekaraskustes vaevleva kasutütre ja veetleva naise juures. Kuna kodune elu pole probleemivaba, on rahuldav, aga mitte õnnelik, siis mees veedab suure osa ajast komandeeringutes, põgenedes niimoodi koduse elu eest. Alles kiri lapsepõlvesõbralt raputab ta tardumusest lahti. Minevikku otsima minnes leiab ta inimese, kellega koos ta tahaks olla ja elu, mis vastab tegelikult ta loomusele.
Või kuidas see tegelikult on.
Keskeakriisis mees jätab maha oma elukaaslase ning läheb noorema naise juurde
Või hoopis mees loobub igavast majanduslikult kindlustatud elust ning vahetab selle elu vastu, kus on väljakutseid. Naise kõrvale, kes on ta hingesugulane.
Vaatenurki on alati erinevaid, eks ole. Mulle on raamatu lahendus sümpaatne sellepärast, et see on tegelikult ka see, mida mina pean mõttes ideaalseks eluks, aga mida ma oma eluks vist kunagi ei võta, sest ma olen saamatu, laisk ning arg. Aga unistada on ikka meeldiv
No comments:
Post a Comment