Nüüd, kus pidime laupäevaks auto laenutusse tagasi viima, tuli mõtlema hakata äriliselt - uue auto ostmisele. Kõigepealt suundusime Brehnasse, kus Mardi andmetel pidi Opelitel pesa olema. Veidral kombel oli Mobile.de andmetel sinna kogunenud tohutu hulk 2008-2009a automaatkastiga Opel Astrasid - kõigil läbisõit 18000-60000. Kõik suhteliselt hea varustusega. Niisiis läksime vaatama.
Kiirteelt Brehnasse maha sõites võttis vastu silt kirjadega Autohausist - just nagu oleks see ainus piirkondlik vaatamisväärsus. Reklaam kuulutas, et platsil on 4000 autot. Plats oli tohutu. Siiski ei usu, et 4000 auto jaoks, aga vaadata oli. Leidsime kohe esimese Astra. See oli 2008 aasta auto, 18 tuh oli kirjutatud läbisõiduks. Välisvaatuselt tundus ka uuena. Tulede klaasid olid säravad, sees polnud mööblil ega armatuurlaual ainsatki kriipsu. Ka käigukasti ümbrus on uus ja kapotialust oli puhastatud nii, et tundus - auto pole meetritki sõitnud. Boonusena olid kaasas teised rehvid ja autol olid all mingil põhjusel talverehvid. Plekkveljed, potisinine värvus... nojaa. Kui auto spidomeetrit pole keritud ja autoga mingit jama pole olnud, siis normaalne pakkumine. Samas ikkagi nii igav auto.
Olin peaaegu valmis ära ostma. Olime ainsad ostjad platsil ja müügimehed jälgisid meid suhteliselt tuimade nägudega. Oleksin tahtnud täpsemalt uurida, kust ja millest tuleb see veidrus, et nii palju väikese läbisõiduga automaatkastiga Opeleid, aga pelgasin pisut oma keeleoskuse pärast. Arutasime siiski Mardiga ja tal oli plaan, et vaataks siiski järgmise koha üle. Uurisime veel kaua nad lahti on ja kas laupäeval on võimalik ka tulla ning uurisime järgmist kohta.
Mart oli juba Tallinnas mulle kärbest pähe ajanud hübriidautode teemal. Seal ta rääkis küll Toyota Priusest, aga nüüd oli tema järgmine leid Dessaus 2009 aasta Honda Insight. Pilt autost oli tehtud Honda sildi all ja müüja tundus igati usaldusväärne. Kuna Dessau oli Brehnast kiviga visata, siis sõitsime kohale vaatama. Navi juhatas meid otse Honda esindusse.
Väljas oli mingi müügimees, kes vestles klientidega saksa keeles imeilusat värvi auto ees. Veider on see, et ma ei mäleta enam auto värvi, aga tol momendil mõtlesin, et sellist värvi autot ma tahan endale. Vaatasime maja ümber ringi - mida ei leidnud, see oli Honda Insight. Läksime sisse ja üritasime sekretärilt OMA auto kohta uurida. Sekretär kuulas meie inglise keelt nagu mingit tundmatut pärismaalaste dialekti (võib olla kostab meie hääldus sakslastele tõesti nii?) ja saatis meid saksa ja kehakeele abil välja müügimehega rääkima. Too ei olnud oma juttu lõpetanud. Otsisime vahepeal arvutist välja auto pildi ning kui müügimees mahti sai meiega tegeleda, siis näitasime seda. Müügimees kehitas kahetsevalt õlgu ja nii palju kui me ta jutust aru saime, rääkis ta, et auto on antud 3 päevaks kellegi kätte proovisõidule. Me võisime üksteisest täiesti valesti aru saada. Kehakeele tõlk oli rohkem Mart, aga tema tundus oma tõlkes kindel olevat. Istusime autosse ja mõtlesime järgmise plaani üle. Vahepeal tuli müügimees tagasi meie auto juurde, küsis, kas me ei sooviks kohvi ja küsis, kas me järgmise päeva hommikul ei saaks tagasi tulla. Vaatasime Mardiga teineteisele otsa ja keeldusime. Siiani ei tea, kas hea või halb otsus.
Selle järgi, mis me Honda esinduse ümbruses nägime, tundus Dessau olevat täiesti mahajäetud paik. Esinduse vastas oli suur müügikeskus. Leidsime, et aeg oleks hotelli otsimisele mõelda. Selleks aga oli meil tarvis wifit. Otsisime lähimaid hotelle, aga paar esimest neist tundusid täiesti mahajäetutena. Masu? Üllatuseks leidsime mõne km raadiuses Radissoni. Kui mujal pole wifit, siis seal kindlasti. Natuke üllatas, et sellises mahajäetud kohas Radisson, aga tahtsime siiski sellist imet näha. Edasi sõites saime varsti aru, et Dessau-Rosslau ei olegi mingi pisike mahajäetud linn, vaid ilusa linnasüdamega Saksamaa väikelinn. Eesti mõistes küllalt tõsiseltvõetav oma 75tuh elanikuga. Radissoni wifi oli tasuline, aga kesklinnast leidsime muidki hotelle. Ühes neist oli 30min tasuta wifit täiesti aktsepteeritav. Sobiva hotelli leidsime samas, Dessaus. Grand City Parkhotel tundus täiesti toreda valikuna. Ümbrus oli ilus, aga väsinuna polnud erilist tahtmist välja minna.
Nüüd hiljem lugesin, et asusime väga lähedal ühest Dessau vaatamisväärsusest, UNESCO maailmapärandi nimestikku kantud Dessau-Wörlitz Garden Realm
Dessau-Rosslau kaart oli Garmini navis olemas, aga pisikese kiiksuga. Kui kaart ütles, et objekt asub paremal, siis paiknes ta enamasti vasakul ja vastupidi. Olime kindlad, et järgmisel päeval me veel Bremenisse ei jõua ja seetõttu suundusime Dessau Europcar esindusse, et laenutust pikendada. See õnnestus ülilihtsalt. Ja loomulikult asus too Europcar esindus hoopis teisel pool teed, kui navi meile ütles
No comments:
Post a Comment