Jätkan siis oma Saksamaa saagat.
Hommikuks oli Mart haige. Ei tea, kas toidumürgitus, ülesöömine või ülepinge või lihtsalt mingi kõhuviirus, aga iiveldus, palavik, jõuetus - kõik, mis peaksid sundima inimest voodisse jääma. Minu viga on aga see, et oska manuaalkastiga autoga sõita. Hommikusöögiks jäi Mart voodisse, kusjuures mina läksin alla ja lootsin registratuurilauas apteegikotti saada. Proua, kes meiega õhtul inglise keelt rääkis, oli läinud. Lauas istusid mees ja naine, kes kuulasid minu juttu tähelepanelikult, vahetasid pilke ja küsisid, minu käest toa numbrit. Mõtlesin, et mis see asjasse puutub, aga igaks juhuks ütlesin ja seletasin edasi. Sellepeale uurisid minu vestluskaaslased külaliste nimekirja ja arutasid omavahel midagi saksa keeles. Ma küsisin igaks juhuks üle, kas nad mu jutust üldse aru said, mille peale ütles mees südamliku naeratusega, et ei saanud. Täiesti meeleheites joonistasin letile risti. Nüüd said aru - Rote Kreuz (oleksin kohe võinud krank öelda - sõnad ju ei tule meelde). Paraku polnud karbis peale plaastrite suurt midagi. Nad uurisid, kas ma vene keelt räägin. Neil pidavat töötama üks venelane. Eks ma siis oma puises vene keeles üritasin probleemi seletada. Naine oli sõbralik ja viis Mardile tuppa Mezym Fortet. Abi seegi.
Eilne kebabipool lendas prügikasti. Võib olla polnud asi selles, sest mina olin täiesti terve, aga parem karta.
Kuigi Helmstedti oli ainult tunni aja sõit, oli seegi Mardi jaoks raske. Vesi oli ka kahjuks otsas, aga minu teadmised meditsiinist ütlevad, et toidumürgituse ja viirusega tuleb hästi palju juua. Mart tegi 60km teel kaks puhkepeatust.
Autosalongi jõudes võttis meid vastu rõõmsameelne Hammond. Mõtlesin, miks selline lihtne viisakus, et Saksamaal surutakse naisterahval esimesena kätt, mind nii pahviks võttis. Kas tõesti on Eestis see komme (vähemalt autoremonditöökodades küll) unustatud? Selgus, et me ka sel päeval ei saa autot. Pidime tegema ettemaksu, et lepingut kinnitada. Järgmise päeva kella 9-ks pidid numbrid meid ootama.
Hotell Bremenis oli juba valitud ja oli ka tarvis Bremeni Europcari sõita - niisiis otsustasime selle 200km edasi-tagasi sõita.
Mart leidis, et on paremgi kui auto saame teisipäeval -siis kehtivad ju numbrid kauem.
Siis hakkas raske Bremenisse sõit. Kunagi polnud ma suurema huviga vaadanud kilomeetrinumbrite vähenemist sihtkohani. Kui aadress tundus käegakatsutavas kauguses olemas, siis selgus, et tegelikult ekslemine jätkub - meie hotelli lähedal oli üles pandud suur laadaplats ja igal pool olid sissesõidu keelud - suur Bremeni festival. Mart jättis auto lihtsalt tänavale hoolimata kõigist parkimiskeeldudest ja astusime hotelli. Suur Vaim polnud ka seal meiega. Nimelt selgus, et me olime eksikombel numbrid broneerinud EELMISEKS päevaks. Selle päeva numbri saime kallimalt.
See oli meil esimene kord ööbida disainhotellis. Hotelli nimi oli Prizeotel ja tuba nägi välja täpselt selline, nagu vasakult alumisel pildil (vt. eelmist linki)
Toa sisekujundus oli tõesti lahe. Mitte sama lahe polnud fakt, et väljas laadaplatsil olev melu kandus ruumi. Ei olnud abi ka ruumis olevatest kõrvatroppidest.
Mart sel päeval puhkas, mina käisin apteegis, Bremenis jalutamas ja festivalil. Sedapuhku ühegi karusselliga ei sõitnud.
No comments:
Post a Comment