Hommikul oli Mart täiesti terve. Selline ühepäevane haigus, mille kohta nagu ei oskagi öelda, kas viirus või toidumürgitus. Igal juhul hakkasime varahommikul Bremeni poole sõitma. Hommikuhämaruses on lihtne jääda tööle ruttavate jalgrataste alla.
Igal juhul vana tuttavat teed pidi minnes jõudsime kella 9-ks Helmstedti. Erinevalt tavaarvamusest sakslased polnud küll nii punktuaalselt täpsed, sest numbrid polnud kohal, kui kohale jõudsime, aga need saabusid umbes poole tunni pärast. Mart takseeris neid imestunult - tema oli ju transiitnumbreid näinud - ja ütles, et need on mingid hoopis vingema klassi numbrid. Kehtisid ka üle nädala.
Viimased formaalsused tehtud, paberid kokku. Harjutasin natuke hübriidautoga sõitu ja siis teele. Alguses oli Mart kiirteel minu ees sõites vägagi tagasihoidlik - üle 120km/h eriti ei sõitnud - aga pärast sõitsime püsivalt mingi 150-ga. Kõige suurem number, mida mu spidomeeter näitas sellel sõidul, oli 172. Sellest hoolimata kihutasid Mersud ja Audid nagu seisvast postist mööda.
Bremenis pakkis Mart asjad minu autosse ja kui sõitma hakkasime, siis avastasin, et rahakott on kadunud. Vilgutasin küll kokkulepitult tuledega, aga Mart ei paistnud seda märkavat. Niisiis jäin maha. Rahakott oli muidugi alles, pagasnikus. Mart ei võtnud toru. Kuna mul oli navi autos, siis üritasin Bremenis leida seda Europcari esindust. Eksisin vahepeal natuke ära ja närvitsesin sellepärast, et Mart toru ei tõmmanud. Kartsin, et ta on telefoni ära kaotanud ning otsib nüüd mind taga. See oli küll ülearune hirm, sest meist kahest tugevamate närvidega on kindlasti Mart. Tema toimetas rendifirmas ja tal polnud AEGA toru võtta.
Bremenist Travemündesse sõitis Mart ja seal läks meil sadama otsimisele üksjagu aega. Nagu muinasjutus oli enne sadamat 3 teed - otse, paremale ja vasakule. Ei teadnud, missugust valida. Otse ja parempoolne suund ei andnud tulemust. Selgus, et checkin tuli ikkagi vasakul, kontoris, teha. Me olime eeldanud, et peame kohe sadamasse minema. Vahepeal juba mõtlesime, et järsku meie checkin aja möödalaskmine tähendab seda, et me laevale ei saa. Tegelikult polnud mingit probleemi ja laeva järjekorras pidime veel pikalt seisma, sest laeva väljumine hilines terve tunni.
Laeval pakiti meid väga tihedalt kokku. Nii et autode vahe oli alla 10cm.Hinna sees oli 4 söögikorda ja meil oli aknaga kajut. Kui laev nägi välja roostene ja kole, siis kajut on uhkeim kõigis, mida ma olin näinud. Akent oli täis terve sein. Sel õhtul tuli laeva loksumise peale väga hea uni
No comments:
Post a Comment