Eile sõitsin trammis ja nägin, et üks mees kõndis inimese juurest inimese juurde näidates mingit kirja kaante vahel. Kaaned nägid välja nagu mingi restorani menüü. Inimesed viskasid pilgu kaante vahele ja raputasid pead. Mees kõndis edasi.
Kui mees minuni jõudis vilksasin demonstratiivselt pilgu peale ja raputasin pead. Jõudsin märgata ainult seda, et vasakul pool oli kiri vene keeles ja parema eesti keelest ning nägin ainult sõnu: "Aidake! Mu poeg..."
Hetkel, kui mees edasi liikus tuli kahetsus, et ma ei lugenud. Tahtsin teada saada, mis probleem ikka on. Järsku inimesel oli tõeline häda, aga mina isegi ei lugenud, milles asi on.
Pearaputus tuleb kuidagi automaatselt. Kõik eeldame, et meile kas tahetakse midagi müüa või on tegu mingit tüüpi kerjamisega. Aga heategevus?
Vaatasin saadet, mis rääkis Toidupangast ja mõtlesin, et need tüdrukud, kes kaubanduskeskustes flaiereid jaotasid, alustasid valest otsast. Nad küsisid toetust ja kui keegi eitavalt vastas, siis ei jõudnudki jutt sinnani, et toetus tähendab toiduaineid, mitte raha. Inimesed ei usalda rahakampaaniaid, kardetakse, et raha ei jõua abivajajani. Mitte rahast pole kahju, vaid ebameeldiv tunne on, et keegi kasutab ära ning pärast naerab kergeuskliku lolli üle pihku.
Kampaaniate korraldajad võiksid sellise asjaga arvestada ning kui tegu on tõesti heateoga, siis tegema kõik, et inimesed mitte heldiksid, vaid eelkõige usaldaksid
No comments:
Post a Comment