Teel vaatasime bensujaamades ka Massandra veine. Selgus, et isegi odavamad kui firmapoes. Näiteks portvein "Punane Krimm", mis oli Massandras degusteerimisel ja hinnakirja järgi maksis 36 grivnat, oli bensujaamas 22grivnat. Igal juhul Ukraina külastajatele teadmiseks, et ei maksa Massandras eriti emotsionaalselt oste teha. Võib ehk mõne ilusama pudeli võtta.
Üritasin tulutult fotole püüda tüüpilist Ukraina majakest. Sellist siniste nikerdatud aknaraamidega ja ilusa aiaga.
Palju oli kurepesi. Pea iga maja ees oli pink ja sageli nägi nende ees inimesi istumas ja maanteed vaatamas. Asi, mida Eestis praktiliselt ei kohta. Eesti inimene üritaks olla sõiduteest võimalikult kaugel ja olla pigem oma aia taga.
Odessas otsustasime, et võtame esimese ettejuhtuva hotelli ja selleks osutus linna serval avatud väike võõrastemaja. Tegelikult üldse mitte halb valik. Mehed läksid bussi järgi ja meie vahepeal kõik need kolm tundi mängisime kaarte. Kolm tundi sellepärast, et tegu oli tipptunniga.
Läksime meile juba tuntud kaubanduskeskusesse. Ekslemisega läks ka pisut aega ja kohale jõudes selgus, et sulgemiseni on ainult 1 tund aega. Toitumine võttis ka aega. Meil puudus küll täielik ettekujutus sellest, palju tollist alkoholi ja sigarette võib üle viia, aga arvasime, et umbes 10pakki näkku ja 2liitrit kanget alkoholi.
Üritasin kähku midagi endale meeldivat leida. Mart ütles, et ärgu me kiirustagu, sest homme tuleme kindlasti tagasi. Mina kahtlesin selles ja tagantjärele tarkusega leian, et Mardi puhul olen ma prohvet. Kui ma ennast rohkem usaldaksin, siis ei kuulaks kunagi Marti.
Mart ikka laadis viina ja alkoholi peale. Mina jätsin selle... homseks. Valgevenest olid juba ploki sigarette ostnud. Võtsin ainult maitseaineid ja hambapastat.
Kassasabas vaadati meid nagu ullikesi meie alkoholi ja maitseainekoormaga.
Hommikul pakkisid mehed koormad ja sõitsime otsejoones Odessast välja. Selgus, et kaubanduskeskus pole lihtsalt nii vara lahti.
Teel läks korra koorem lahti ja mootorrattad oleksid peaaegu lendu läinud.
Tähtsamatest kohtumistest teel oli paar tutvust Ukraina miilitsatega, mille tulemusena kadus kümmekond dollarit. Söömine selles kohas, kus supi nime all puhast lambaliha pakuti ning üks huvitav ostuleid baarist. Vt. pilti
Piiril hakkas tants peale. Esiteks selgus, et üks paber käru ja mootorrataste kohta ei sobinud. Tuli ümber vormistada. Järgmiseks selgus Valgevenes, et üldse olid meie andmed arvutist kaduma läinud. Mart läks asju ajama ja meie juurde tuli noor blond valgevenelane, kes detailselt küsis järgi, kus me käisime ja mida me nägime, kiites ise Krimmi. Salaagendi osavusega juhtis ta jutu erinevatele kohtadele, et veenduda, et me Krimmi juttu pole välja mõelnud, kogu aeg südamlikult mulle silma vaadates. Hiljem küsis minu kohta Mardilt "Aga kelle oma(?) see tüdruk on." Mart ütles, et tema oma. Aaa... see meenutab mulle ühte leedulannat. Samamoodi kogu aeg naeratas. Nojaa... varjusin autos kaugemale. Võib olla polnudki salaagent.
Valgevenesse jõudes oli juba pime. Leidsime, et ei jaksa Minskisse sõita ja võtame samas, Gomelis, toa. Gomel on vist ainus koht, kus on 5D kino. Kahjuks pilti ei teinud ja nüüd räägi, kellele tahes. Keegi ei usu.
Esimene pakutav hotell üllatas hinnaga 65dollarit. Põlgasime kalliks ja sõitsime edasi. Hiljem saime teada, et kõik hinnad on välismaalastele poole kallimad. Mõtlen, et tegelikult polegi väga veider idee. Miks soodustada ainult pensionäre või invaliide. Soodustame ikka kogu rahvast.
Ööbisime kolmandas hotellis. Kui Gomel on väljast tänapäevalik ja klanitud, nagu kõik Valgevenes, siis hotell seest oli täielik ühiselamu. Maksime toa eest 50dollarit, registraator kirjutas meie passe sisse ligi tund aega. Tüdrukud ja poisid pandi eraldi tubadesse. Huvitav mõte muidugi. Igal korrusel oli korrapidaja. Saime alt lipiku, mille pidime korrapidajale üle andma. Valvati hoolega, et võõrad üles ei läheks.
No comments:
Post a Comment