Imelikul kombel muutub vandenõuteooria juba siis usutamatuks, kui seal on 80% usutavaid asju ja 20% täiestu uskumatut. Uskumatu asja kaal tundub kordades suurem olevat.
Mõtteid avaldama sundiv film asub aadressil
http://www.ulmefilm.ee/vaata.html
Eesti on liiga väike koht, et siin tõeliselt suured teooriad saaksid tekkida. Kõik filmis käsitletud sündmused saavad alguse USA-st. 9/11 tragöödia, (nafta)sõjad Lähis-Idas, USA toetus Iisraelile, rahamaailma absurdus, vaktsiinid, lisaained, Ritalin. Osad teemad on varemgi meedias käsitletud ja põhimõtteliselt tõeks kuulutatud. Näiteks USA põhjendamatu vägivalla kohta Lähis-Idas on tehtud tõsielul põhinev film (Aus mäng). Dokfilmis Ritalinist ja laste hüperaktiivsusest arvavad mitmed meedikud, et tegu on farmaatsiatööstuse ebaeetilise projektiga, et suurendada kasumit. USA rahatrüki tehnika huvitas mind juba varem ning seepärast ei tulnud see üllatusena.
Film annab kõigile neile asjadele ühe ühise niiditõmbaja - illuminaadid e. vabamüürlaste kõrgematel astmetel olevad liikmed.
Mul on raske uskuda Bilderbergi grupi suurt mõjuvõimu, kui väidetavalt nad olevat võtnud 1974 aastal vastu otsuse, et maakera rahvastikku tuleb vähendada 50%. Vahepealne rahvaarvu kasv paneb mõtlema, et vastuvõetud otsus veel tulemust ei taga. Samas tikub pähe väike kahtlus - kuidas on võimalik teada, et rahvaarv on kasvanud? Ma ei ole ju käinud inimesi üle lugemas. Üks võimalik teooria on selline, et kogu statistikat võltsitakse. Niisiis täiesti võimalik, et olen meedia ohver.
Ja kui filmi lõpuosas ei oleks uudist, et maailma valitsevaid isikud kontrollivad maavälised olendid, kes on nähtavad teistel valguse lainepikkustel ja et inimesed muutuvad rahuarmastavateks ning inimkonnale saabub lähima 5 aasta jooksul aeg, kus masinad kõik ära teevad, siis usukski ehk kõike teooriat saabuvast III maailmasõjast ning hakkaks tikke varuma.
Mul on ka üks teooria. See kõlab järgmiselt. David Icke on kõrgel kohal illuminaat, kes üritab naeruvääristada ja ulmeks muuta populaarseid vandenõuteooriaid
http://et.wikipedia.org/wiki/Uus_maailmakord_(vanden%C3%B5uteooria)
http://vanglaplaneet.openu2.com/t93-bilderbergi-grupp
http://en.wikipedia.org/wiki/9/11_conspiracy_theories
http://www.ritalindeath.com/
http://en.wikipedia.org/wiki/David_Icke
Friday, August 17, 2012
Thursday, August 16, 2012
Reisilt tagasi
Vanalinnas jalutades märkasin, et vabaõhurestorani laudade ette olid ennast mängima seadnud hispaania muusikud. Inimesena, kes ei suuda nägusid meelde jätta, oli mul muidugi raske öelda, kas need olid samad, kes Wroclawi Vanalinnas end tutvustasid rändavate hispaania muusikutena, aga repertuaar oli sama. Üritasin fotosid võrrelda, aga loobusin. Mingi sarnasus oli, aga inimesed üldjuhul kipuvad üsna sarnased olema... no kui nad just pole erinevad.
Siin võrdluseks pildid:
Muusikud Tallinna Vanalinnas
Muusikud Wroclawi Vanalinnas
9 päevane reis läks peaaegu sama kiiresti kui nädal ja koduigatsus tuli alles viimastel päevadel. Pärast reisi vaatad värske pilguga Tallinna ja Eestit ning mõtled näiteks, et miks nad seal Lennusadamas muretsevad nii väga külastajakaartide pihtapaneku pärast. Võiks ju samuti nagu Pec Pod Snezkous teha kaardile mingi tagatisraha. Siis ei ununeks niisama lihtsalt külastajal kaart taskusse ja kui ka ununeks, oleks muuseumil raha uue muretsemiseks.
Aga reisist. Reis toimus augusti alguses, oli suunaga Tšehhi mägismaale ja tagasi, väikeste vahepeatustega II Maailmasõja olulisemates punkrites ning Poola-Tšehhi kaubandusvõrgus. Transpordivahend oli suur buss õppesõidu märkidega ning reisikaaslasi oli 26. Niisiis päris palju võõraid, kes kõik reisi lõpuks päris võõrasteks ei jäänud, sest kasutati erinevaid sotsialiseerumist soodustavaid abivahendeid. Minul tutvumine just liiga lihtsalt ei käi ja nii suure hulga võõraste keskel kohkun ära, aga reisi lõpuks oskasin kõiki nägusid ja nimesid kokku viia.
Siin võrdluseks pildid:
9 päevane reis läks peaaegu sama kiiresti kui nädal ja koduigatsus tuli alles viimastel päevadel. Pärast reisi vaatad värske pilguga Tallinna ja Eestit ning mõtled näiteks, et miks nad seal Lennusadamas muretsevad nii väga külastajakaartide pihtapaneku pärast. Võiks ju samuti nagu Pec Pod Snezkous teha kaardile mingi tagatisraha. Siis ei ununeks niisama lihtsalt külastajal kaart taskusse ja kui ka ununeks, oleks muuseumil raha uue muretsemiseks.
Aga reisist. Reis toimus augusti alguses, oli suunaga Tšehhi mägismaale ja tagasi, väikeste vahepeatustega II Maailmasõja olulisemates punkrites ning Poola-Tšehhi kaubandusvõrgus. Transpordivahend oli suur buss õppesõidu märkidega ning reisikaaslasi oli 26. Niisiis päris palju võõraid, kes kõik reisi lõpuks päris võõrasteks ei jäänud, sest kasutati erinevaid sotsialiseerumist soodustavaid abivahendeid. Minul tutvumine just liiga lihtsalt ei käi ja nii suure hulga võõraste keskel kohkun ära, aga reisi lõpuks oskasin kõiki nägusid ja nimesid kokku viia.
Saturday, July 7, 2012
Gregory David Roberts "Shantaram"
Inimesed pole head ega halvad, vaid nende teod on head või halvad.
Autobiograafiline lugu on austraallasest, kes abielu lõppedes sai heroiinisõltlaseks, üritas teenida vajaliku raha röövidega, pandi istuma range režiimiga vanglasse 19 aastaks. Mees põgenes, võltsis endale Uus-Meremaa passi ja sõitis Indiasse.
Indias tegi elu kannapöörde. Sealne keskkond oli talle nagu loodud - teda usaldati ja tema usaldas. Kui röövi tulemusel jäi rahast ilma, siis kolis ta slummi, rajas sinna kliiniku ja hakkas tasuta arstiabi andma.
Muidugi polnud kõik klantspaberlikult selge ja puhas. Ravimid hangiti mustalt turult, mees teenis raha põhiliselt kanepi vahendamisega jms. Tundub muidugi, et autor ei pea hetkekski hašisi tarbimist ja vahendamist kuriteoks ja võib olla see India kontekstis polegi seda. Hoolimata seadustest määrab selle, kas asi on hea või halb, vist ikkagi ühiskondlik moraal ja ühiskondliku moraali tähtsus on Indias olulisem kui euroopalikes maades. Nagu autor paneb ühe oma tegelase ütlema: "India on süda".
"Shantaram" on raamat, mille sisu on uskumatum kui Monte-Cristo, aga ometi on tegu autobiograafiaga ja pärast Indias käimist on mul seda lihtsam uskuda. Autor oskab India õhkkonna nii kujutada, et meenub kõik, mida reisil nägin, aga poleks kunagi niimoodi sõnadesse panna. Mõtlen kasvõi maffiabossi ja peategelase dialoogile jumalast: "Loomulikult on jumal võimatu. See on esimene tõend tema olemasolust." "Teeme selgeks, te ütlete, et miski on olemas sellepärast, et see on võimatu." "Täpselt nii". "Kas see ei tähenda seda, et ühtegi võimalikku asja pole olemas?" "Just nimelt"
Mulle on jäänud mulje, et Indias armastatakse mõistukõnet, mõttemänge, inimeste heroiseerimist ning seetõttu ei saa välistada, et lugu polnud päris selline, nagu seda raamatus kirjeldatakse. Samas kas seal on vahet? Eks vist siingi on tähtis usk ja kõik legendid on kunagi olnud tänapäev. Tundub, et Gregory David Roberts on legend.
http://en.wikipedia.org/wiki/Gregory_David_Roberts
http://www.shantaram.com/
http://www.youtube.com/watch?v=PoP5vvTU4oU
Autobiograafiline lugu on austraallasest, kes abielu lõppedes sai heroiinisõltlaseks, üritas teenida vajaliku raha röövidega, pandi istuma range režiimiga vanglasse 19 aastaks. Mees põgenes, võltsis endale Uus-Meremaa passi ja sõitis Indiasse.
Indias tegi elu kannapöörde. Sealne keskkond oli talle nagu loodud - teda usaldati ja tema usaldas. Kui röövi tulemusel jäi rahast ilma, siis kolis ta slummi, rajas sinna kliiniku ja hakkas tasuta arstiabi andma.
Muidugi polnud kõik klantspaberlikult selge ja puhas. Ravimid hangiti mustalt turult, mees teenis raha põhiliselt kanepi vahendamisega jms. Tundub muidugi, et autor ei pea hetkekski hašisi tarbimist ja vahendamist kuriteoks ja võib olla see India kontekstis polegi seda. Hoolimata seadustest määrab selle, kas asi on hea või halb, vist ikkagi ühiskondlik moraal ja ühiskondliku moraali tähtsus on Indias olulisem kui euroopalikes maades. Nagu autor paneb ühe oma tegelase ütlema: "India on süda".
"Shantaram" on raamat, mille sisu on uskumatum kui Monte-Cristo, aga ometi on tegu autobiograafiaga ja pärast Indias käimist on mul seda lihtsam uskuda. Autor oskab India õhkkonna nii kujutada, et meenub kõik, mida reisil nägin, aga poleks kunagi niimoodi sõnadesse panna. Mõtlen kasvõi maffiabossi ja peategelase dialoogile jumalast: "Loomulikult on jumal võimatu. See on esimene tõend tema olemasolust." "Teeme selgeks, te ütlete, et miski on olemas sellepärast, et see on võimatu." "Täpselt nii". "Kas see ei tähenda seda, et ühtegi võimalikku asja pole olemas?" "Just nimelt"
Mulle on jäänud mulje, et Indias armastatakse mõistukõnet, mõttemänge, inimeste heroiseerimist ning seetõttu ei saa välistada, et lugu polnud päris selline, nagu seda raamatus kirjeldatakse. Samas kas seal on vahet? Eks vist siingi on tähtis usk ja kõik legendid on kunagi olnud tänapäev. Tundub, et Gregory David Roberts on legend.
http://en.wikipedia.org/wiki/Gregory_David_Roberts
http://www.shantaram.com/
http://www.youtube.com/watch?v=PoP5vvTU4oU
Wednesday, June 27, 2012
Kimjongilia
Film Põhja-Koreast on mõtlemapanev. Ühest küljest tulevad tuttavad ette optimistlikud propagandafilmid ja plakatid - seda kõike oleme näinud. Samas minu mälestus Nõukogude Liidust oli pigem mälestus absurdiriigist, selline grotesk, mida võtad tagantjärele huvitava kogemusena.
Päriselt filmi uskumata, et see ongi Põhja-Korea tänapäev ning mitte üksikjuhtumid, hakkasin otsima internetist. Leidsin pilte nii sellest riigipea järgi nimetatud lillest, kui ka ühe huvitava reisikirja ühelt eestlaselt, millest leidsin nii mitmedki vastused. Loodetavasti autor ei pahanda, et tema reisikirja jagan.
http://pkorea.blogspot.com/
Päriselt filmi uskumata, et see ongi Põhja-Korea tänapäev ning mitte üksikjuhtumid, hakkasin otsima internetist. Leidsin pilte nii sellest riigipea järgi nimetatud lillest, kui ka ühe huvitava reisikirja ühelt eestlaselt, millest leidsin nii mitmedki vastused. Loodetavasti autor ei pahanda, et tema reisikirja jagan.
http://pkorea.blogspot.com/
Saturday, June 9, 2012
Ayn Rand "Atlas shrugged"
Vasakpoolsed ideed leiavad järjest enam kõlapinda. Üks mõte "üldine heaolu" liigub rahvamasside peas ning selle mõtte vastased on ainult pahad individualistidest kapitalistid ja töösturid. Niisiis tuleb ka neid jagama õpetada. Vastuvõetud seadusega tundub kõik toimivat. Samas toimub maailmas midagi kummalist. Järjest enam kaob ära tööstust ülevalhoidvaid inimesi. Ühel päeval lihtsalt leiavad ümbritsevad, et vabrikud on maha jäetud, aga inimest enam ei ole. Uued juhid hakkavad tööle, aga kõik laguneb käest ja järjest vähemaks jääb inimesi, kes midagi teha soovivad või oskavad...
Pole kahtlustki, kumb pool on autorile sümpaatne. Atlas on seesama individualism ja loomejõud, mis hoiab enda turjal maad. Aga kui ta peaks ükskord väsima, siis ta kehitab ennast.
Ayn Rand (vikipeedia andmetel sünninimega Alissa Zinovjevna Rosenbaum) sündis 1905 aastal Peterburis. Pärast vanemate apteegi natsionaliseerimist lahkus ta New Yorki. Ayn Rand on objektivismi filosoofia looja
"Allikas" oli hea raamat ja sellest ka minu mõte uuesti üks sama kirjaniku raamat kätte võtta. Pärast läbilugemist saan aru, et kui "Allikas" oli minu jaoks lihtsalt romaan, siis "Atlas shrugged" on maailmavaade, deklaratsioon vms. Ma isegi ei tea, kas ma pean seda heaks raamatuks ja ma tõesti kahtlen, kas seda pidi kirjutama tihedas kirjas 1200-l leheküljel, aga samas pean seda, et üldse Ayn Rand olemas oli, maailmale ikka väga oluliseks.
Minu jaoks pole Occupy Wall Street liikumine vale ega ka Ayn Rand vale. Mõlemad saavad eksisteerida samas maailmas. Praeguse kapitalismi juures pole vale mitte see, et inimesed on individualistid, vaid raiskamine ja valed väärtushinnangud. Vaenlane on tegelikult sama nii nõukogude aja partokraatlikus võrdsustamises kui ka tänapäeva kiiresti raha tegeva, raiskava kapitalismi juures.
Äärmuslikule liberalismile ja sotsialismile on vastukaaluks tarvis äärmuslikku parempoolsust. Isegi, kui kirjeldatud pilt ei ole usutav, vaid on groteskne kõverpeegel sotsialistlikust maailmast ning liialdatud ülistus suurtöösturite moraalsest koodist ning individualismist. Ayn Rand'i maailmas pole halle toone. Head on head ja pahad on pahad. Inimese vaba valik on ülimuslik ning teistele lootvad inimesed on armetud. Samas kõige selle liialdatu hulgas on kirjaniku usk inimese tegevusse, enesemääramisse ja loomevõimesse. Et inimene peab püüdlema millegi poole ja ainult see annab tema olemasolule õigustuse. Arvestades aastaarvu (1957) ja tema päritolu, oli vast kapitalismi idealiseerimine õigustatud.
Enda üllatuseks leidsin lingi ka ulmekogust, kuigi päriselt ulmeks seda antiutoopiat ei oska pidada. Ei jaga väga arvamust, et see peaks olema koolis kohustuslik kirjandus, sest see klots on liialt paks ja illustreeritud (lühendatud) klassikavaramut ei maksa sellest ka teha
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=20016
http://et.wikipedia.org/wiki/Ayn_Rand
http://en.wikipedia.org/wiki/Ayn_Rand
http://souciant.com/2012/05/de-randing-america/#more-5155
Eelmisest postitusest väljarebitud pilt http://souciant.com/wp-content/uploads/2012/05/Anti-Rand-poster-Occupy-SF-2011.png
Pole kahtlustki, kumb pool on autorile sümpaatne. Atlas on seesama individualism ja loomejõud, mis hoiab enda turjal maad. Aga kui ta peaks ükskord väsima, siis ta kehitab ennast.
Ayn Rand (vikipeedia andmetel sünninimega Alissa Zinovjevna Rosenbaum) sündis 1905 aastal Peterburis. Pärast vanemate apteegi natsionaliseerimist lahkus ta New Yorki. Ayn Rand on objektivismi filosoofia looja
"Allikas" oli hea raamat ja sellest ka minu mõte uuesti üks sama kirjaniku raamat kätte võtta. Pärast läbilugemist saan aru, et kui "Allikas" oli minu jaoks lihtsalt romaan, siis "Atlas shrugged" on maailmavaade, deklaratsioon vms. Ma isegi ei tea, kas ma pean seda heaks raamatuks ja ma tõesti kahtlen, kas seda pidi kirjutama tihedas kirjas 1200-l leheküljel, aga samas pean seda, et üldse Ayn Rand olemas oli, maailmale ikka väga oluliseks.
Minu jaoks pole Occupy Wall Street liikumine vale ega ka Ayn Rand vale. Mõlemad saavad eksisteerida samas maailmas. Praeguse kapitalismi juures pole vale mitte see, et inimesed on individualistid, vaid raiskamine ja valed väärtushinnangud. Vaenlane on tegelikult sama nii nõukogude aja partokraatlikus võrdsustamises kui ka tänapäeva kiiresti raha tegeva, raiskava kapitalismi juures.
Äärmuslikule liberalismile ja sotsialismile on vastukaaluks tarvis äärmuslikku parempoolsust. Isegi, kui kirjeldatud pilt ei ole usutav, vaid on groteskne kõverpeegel sotsialistlikust maailmast ning liialdatud ülistus suurtöösturite moraalsest koodist ning individualismist. Ayn Rand'i maailmas pole halle toone. Head on head ja pahad on pahad. Inimese vaba valik on ülimuslik ning teistele lootvad inimesed on armetud. Samas kõige selle liialdatu hulgas on kirjaniku usk inimese tegevusse, enesemääramisse ja loomevõimesse. Et inimene peab püüdlema millegi poole ja ainult see annab tema olemasolule õigustuse. Arvestades aastaarvu (1957) ja tema päritolu, oli vast kapitalismi idealiseerimine õigustatud.
Enda üllatuseks leidsin lingi ka ulmekogust, kuigi päriselt ulmeks seda antiutoopiat ei oska pidada. Ei jaga väga arvamust, et see peaks olema koolis kohustuslik kirjandus, sest see klots on liialt paks ja illustreeritud (lühendatud) klassikavaramut ei maksa sellest ka teha
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=20016
http://et.wikipedia.org/wiki/Ayn_Rand
http://en.wikipedia.org/wiki/Ayn_Rand
http://souciant.com/2012/05/de-randing-america/#more-5155
Eelmisest postitusest väljarebitud pilt http://souciant.com/wp-content/uploads/2012/05/Anti-Rand-poster-Occupy-SF-2011.png
Monday, June 4, 2012
Faktid, millega ma midagi ei oska teha
Maa magnetpoolus liikus enne 1994 aastat 10km aastas
Pärast 1994 hakkas nihkuma 15km aastas
2001 a alates liigub juba 50km aastas.
Kui asi samamood jätkub, siis aastaks 2040 paikneb magnetpoolus kusagil Siberis.
Marsil ja Kuul puudub magnetväli.
Pärast 1994 hakkas nihkuma 15km aastas
2001 a alates liigub juba 50km aastas.
Kui asi samamood jätkub, siis aastaks 2040 paikneb magnetpoolus kusagil Siberis.
Marsil ja Kuul puudub magnetväli.
Tuesday, May 22, 2012
Õitsev äri
Ja veel üks film, mis linastub meie keskkonnakuu raames. Filmist jäi minu jaoks kõlama sõnum - kahtlen, kas see ikka oli lavastaja taotlus - et elu Kenyas poleks ka ilma lillekasvatuseta mingi eriline lillepidu.
Igatsev-romantiline kujutlus Kenyast, milles on suur osa lapsepõlves loetud Joseph Kesseli "Lõvi"-l, sai selle filmiga ikka tugeva hoobi. Tundub, et Euroopa ja Ameerika on viinud kultuuri pärismaalastele halvimal viisil. Nad on puutumata jäänud kõigest heast ja saanud selle, mis on halvim. Looduskaitset polnud suudetud importida. Koledad betoonehitised maaliliste onnide asemel, barakid, plastpraht. Puutumata pole jäänud ka unistused. Kõige sümpaatsem ja intelligentsem tegelane kogu filmis oli veevedaja, kes väga targalt rääkis mürkidest järves ja inimeste kallutatud suhtumisest. Ja kõige oma arukuse juures unistas sellest, et olla valgekrae. Mitte mingit suurt unistust tööst, vaid lihtsalt prestiižne koht laua taga. Kalamehed, kes rääkisid, et valitsus lubab vähe võrke vette visata, et 20-st ei piisa, sest võrgud tühjad. Ei mingit looduslähedast mõtteviisi, et kui võrgud tühjad, siis tuleks veel vähem võrke visata.... sest mis saab homme?
Inimesed rääkisid küll ahistamisest lillefarmides, aga tundus, et nad olid ahistatud omaenda rahvuskaaslaste poolt. Ja kui need poleks lillefarmid, siis oleks mingi teine tööstus. Milles lilled süüdi on? Kelkivad harimatud mehed, kes räägivad, kuidas nad igal ööl magavad teise naisega ja naised, kes ei julge õhtul vetsu minna, sest mõni võib varitseda ja vägistada. Suur sündivus kogu selle vaesuse keskel. Pisut kiiksuga mõte tekkis, et sündivus on suur nendes maades, kus pole telekaid/arvuteid ja muid meelelahutusi. Seks on nagu meelelahutus. Telekas on parim rasestumisvastane vahend.
Võib olla pole rahvas milleski süüdi ja mina lihtsalt vaatan vale vaatenurga alt? Võib olla pole lihtinimesel võimalikki lapikest maad saada, et ennast elatada ja võib olla ongi maa müüdud valgetele?
Aga mõte, et lillefarmid on süüdi järve kuivamises ja kalavarude vähenemises, on selgelt ühe ühise vaenlase otsimine. Tegelikult on vaenlasi rohkem ja see vaenlane on inimene.
----
Lisan siiski juurde, et minu juttu ei maksa minu kindla arvamusena päriselt ka võtta. Nimelt peaaegu kohe pärast "Õitseva äri" vaatamist, vaatasin ka seriaali "Viimane võimalus näha" ja kuigi seal eksponeeritakse kaduvaid liike, siis Kenya loodus päriselt ikka veel kadunud pole. Mõlemad filmid on valgete nägemus Kenyast pärast nende kahe filmi vaatamist peaks iga inimene endale ütlema, et mitte kuraditki ei saanud aru. Pean ise minema vaatama.
Hingele jääb kripeldama mõte sellest, et kui palju minu külaskäik kahjustab loodust. Filmis nimelt vohas järvel mingi ebameeldiv taim, mis oli Euroopast eksporditud. Kuna ma ei usu, et eurooplased teadlikult ekspordiks umbrohtu Aafrikasse, siis jäin mõtlema, et kuidas omavahel sobitada reisid ja keskkonnakaitse. Järsku tuleks sarnaselt Antarktikasse minekule enne Aafrika mandri puudutamist kõik külalised ja pagas desinfitseerida?
Igatsev-romantiline kujutlus Kenyast, milles on suur osa lapsepõlves loetud Joseph Kesseli "Lõvi"-l, sai selle filmiga ikka tugeva hoobi. Tundub, et Euroopa ja Ameerika on viinud kultuuri pärismaalastele halvimal viisil. Nad on puutumata jäänud kõigest heast ja saanud selle, mis on halvim. Looduskaitset polnud suudetud importida. Koledad betoonehitised maaliliste onnide asemel, barakid, plastpraht. Puutumata pole jäänud ka unistused. Kõige sümpaatsem ja intelligentsem tegelane kogu filmis oli veevedaja, kes väga targalt rääkis mürkidest järves ja inimeste kallutatud suhtumisest. Ja kõige oma arukuse juures unistas sellest, et olla valgekrae. Mitte mingit suurt unistust tööst, vaid lihtsalt prestiižne koht laua taga. Kalamehed, kes rääkisid, et valitsus lubab vähe võrke vette visata, et 20-st ei piisa, sest võrgud tühjad. Ei mingit looduslähedast mõtteviisi, et kui võrgud tühjad, siis tuleks veel vähem võrke visata.... sest mis saab homme?
Inimesed rääkisid küll ahistamisest lillefarmides, aga tundus, et nad olid ahistatud omaenda rahvuskaaslaste poolt. Ja kui need poleks lillefarmid, siis oleks mingi teine tööstus. Milles lilled süüdi on? Kelkivad harimatud mehed, kes räägivad, kuidas nad igal ööl magavad teise naisega ja naised, kes ei julge õhtul vetsu minna, sest mõni võib varitseda ja vägistada. Suur sündivus kogu selle vaesuse keskel. Pisut kiiksuga mõte tekkis, et sündivus on suur nendes maades, kus pole telekaid/arvuteid ja muid meelelahutusi. Seks on nagu meelelahutus. Telekas on parim rasestumisvastane vahend.
Võib olla pole rahvas milleski süüdi ja mina lihtsalt vaatan vale vaatenurga alt? Võib olla pole lihtinimesel võimalikki lapikest maad saada, et ennast elatada ja võib olla ongi maa müüdud valgetele?
Aga mõte, et lillefarmid on süüdi järve kuivamises ja kalavarude vähenemises, on selgelt ühe ühise vaenlase otsimine. Tegelikult on vaenlasi rohkem ja see vaenlane on inimene.
----
Lisan siiski juurde, et minu juttu ei maksa minu kindla arvamusena päriselt ka võtta. Nimelt peaaegu kohe pärast "Õitseva äri" vaatamist, vaatasin ka seriaali "Viimane võimalus näha" ja kuigi seal eksponeeritakse kaduvaid liike, siis Kenya loodus päriselt ikka veel kadunud pole. Mõlemad filmid on valgete nägemus Kenyast pärast nende kahe filmi vaatamist peaks iga inimene endale ütlema, et mitte kuraditki ei saanud aru. Pean ise minema vaatama.
Hingele jääb kripeldama mõte sellest, et kui palju minu külaskäik kahjustab loodust. Filmis nimelt vohas järvel mingi ebameeldiv taim, mis oli Euroopast eksporditud. Kuna ma ei usu, et eurooplased teadlikult ekspordiks umbrohtu Aafrikasse, siis jäin mõtlema, et kuidas omavahel sobitada reisid ja keskkonnakaitse. Järsku tuleks sarnaselt Antarktikasse minekule enne Aafrika mandri puudutamist kõik külalised ja pagas desinfitseerida?
Subscribe to:
Posts (Atom)