Ja veel üks film, mis linastub meie keskkonnakuu raames. Filmist jäi minu jaoks kõlama sõnum - kahtlen, kas see ikka oli lavastaja taotlus - et elu Kenyas poleks ka ilma lillekasvatuseta mingi eriline lillepidu.
Igatsev-romantiline kujutlus Kenyast, milles on suur osa lapsepõlves loetud Joseph Kesseli "Lõvi"-l, sai selle filmiga ikka tugeva hoobi. Tundub, et Euroopa ja Ameerika on viinud kultuuri pärismaalastele halvimal viisil. Nad on puutumata jäänud kõigest heast ja saanud selle, mis on halvim. Looduskaitset polnud suudetud importida. Koledad betoonehitised maaliliste onnide asemel, barakid, plastpraht. Puutumata pole jäänud ka unistused. Kõige sümpaatsem ja intelligentsem tegelane kogu filmis oli veevedaja, kes väga targalt rääkis mürkidest järves ja inimeste kallutatud suhtumisest. Ja kõige oma arukuse juures unistas sellest, et olla valgekrae. Mitte mingit suurt unistust tööst, vaid lihtsalt prestiižne koht laua taga. Kalamehed, kes rääkisid, et valitsus lubab vähe võrke vette visata, et 20-st ei piisa, sest võrgud tühjad. Ei mingit looduslähedast mõtteviisi, et kui võrgud tühjad, siis tuleks veel vähem võrke visata.... sest mis saab homme?
Inimesed rääkisid küll ahistamisest lillefarmides, aga tundus, et nad olid ahistatud omaenda rahvuskaaslaste poolt. Ja kui need poleks lillefarmid, siis oleks mingi teine tööstus. Milles lilled süüdi on? Kelkivad harimatud mehed, kes räägivad, kuidas nad igal ööl magavad teise naisega ja naised, kes ei julge õhtul vetsu minna, sest mõni võib varitseda ja vägistada. Suur sündivus kogu selle vaesuse keskel. Pisut kiiksuga mõte tekkis, et sündivus on suur nendes maades, kus pole telekaid/arvuteid ja muid meelelahutusi. Seks on nagu meelelahutus. Telekas on parim rasestumisvastane vahend.
Võib olla pole rahvas milleski süüdi ja mina lihtsalt vaatan vale vaatenurga alt? Võib olla pole lihtinimesel võimalikki lapikest maad saada, et ennast elatada ja võib olla ongi maa müüdud valgetele?
Aga mõte, et lillefarmid on süüdi järve kuivamises ja kalavarude vähenemises, on selgelt ühe ühise vaenlase otsimine. Tegelikult on vaenlasi rohkem ja see vaenlane on inimene.
----
Lisan siiski juurde, et minu juttu ei maksa minu kindla arvamusena päriselt ka võtta. Nimelt peaaegu kohe pärast "Õitseva äri" vaatamist, vaatasin ka seriaali "Viimane võimalus näha" ja kuigi seal eksponeeritakse kaduvaid liike, siis Kenya loodus päriselt ikka veel kadunud pole. Mõlemad filmid on valgete nägemus Kenyast pärast nende kahe filmi vaatamist peaks iga inimene endale ütlema, et mitte kuraditki ei saanud aru. Pean ise minema vaatama.
Hingele jääb kripeldama mõte sellest, et kui palju minu külaskäik kahjustab loodust. Filmis nimelt vohas järvel mingi ebameeldiv taim, mis oli Euroopast eksporditud. Kuna ma ei usu, et eurooplased teadlikult ekspordiks umbrohtu Aafrikasse, siis jäin mõtlema, et kuidas omavahel sobitada reisid ja keskkonnakaitse. Järsku tuleks sarnaselt Antarktikasse minekule enne Aafrika mandri puudutamist kõik külalised ja pagas desinfitseerida?
No comments:
Post a Comment