Arthur Clarke "Linn ja tähed" raamatus on situatsioon, kus tegelased jõuavad planeedile, mis edastab selget hoiatussignaali. Signaal on saadetud meelte tasandil, tõenäoliselt mõistetav kõigile mõtlevatele olenditele ja signaaliga hoiatatakse sissetungijaid mingite seeni meenutavate ehitiste eest. Ometigi on näha, et kosmoserändurid on maandunud planeedil, üritanud seda nn seent rikkuda ning selle käigus kaotanud kosmoselaeva. Inimesed on uudishimulik liik. Huvitav, mida seal ikka ladustati? Tuumajäätmeid?
Nüüd on ka Soome tuumajäätmete ladustamise probleemi ees. Seal loobuti mõttest saata jäätmed kosmosesse või matta ookeani ning otsustati turvalisema lahenduse, kivis ladustamise, kasuks. Turvalise lahenduse nimi on Onkalo ja turvalisel lahendusel on ainult üks turvarisk ja see on inimene. Inimlik uudishimu. Kas me suudame 100tuh aasta taha edastada järeltulijatele sõnumi sellest, et hoiukoht on ohtlik ja nad ei tohi seda avada? Kas inimkond räägib siis veel sama keelt? Kas neil on arenenud tehnoloogia? Kas nad saavad hoiatusest aru ja kui saavad, siis kas nad võtavad hoiatust kuulda?
Tuleviku inimesega suhtlemine tundub sama keeruline, nagu suhtlemine mistahes tulnukatega. Me ei tea, kes nad on. Aga arenenud liigil eeldame alati uudishimu. Kas tuleviku inimene võib arvata, et tegu on millegi sarnasega nagu püramiidid? Kas me täna üldse saame minevikust saadud sõnumitest aru?
Ja kui nii ohtlikud on ainult ühe väikese riigi jäätmed, siis mis saab üldse Maast?
http://en.wikipedia.org/wiki/Olkiluoto_Nuclear_Power_Plant
No comments:
Post a Comment