Monday, September 28, 2009

Kulgemine

Sain alles mõne päeva eest teada, et mul on vale rüht. Olen elanud üle neljakümne aasta ja pole seda märganud. Peeglisse vaadates taipasin järsku, et kui puusad pisut ette lükkan, siis näen ma palju sirgem välja. Nii lihtne see on.
Kummaline, et ka lapsepõlves ravivõimlemises polnud mulle seda keegi maininud ja ise ma ka ei teadnud. Arvasin, et käin väga sirgelt. Arusaam, et puusade juures on nurk, aga õlad taha lükatud, keeras selle, mis ma arvasin teadvat, pea peale. Kas praeguses vanuses veel ümber õppida ongi võimalik, kui asend kehal sees.
Usud jõusaalis treenereid, usud, et nad on eksperdid.
Teadmised rikuvad pilgu ära. Vaatad ja ei näe, sest arvad teadvat, mida seal näha on.
Peaks otsima, kas kusagil on tähelepanu treeninguid.

Raamatus "Kulgemine" ( Mihaly Csikszentmihalyi ) kirjeldab autor ühte sellist inimest, kes on oma teadmistelt kitsas ringkonnas väga hinnatud. Hall, silmatorkamatu mehike, kes kuulab vaikselt juttu, aga kui midagi vahele ütleb, siis on näha, et ta on kuulanud tähelepanelikult ja torkab vahele märkusi, mis on oma originaalsuses üllatavad. Näha on teist vaatenurka.
Teeb kadedaks, et miks mitte mina... Nagu alati tahan ma asju valel eesmärgil. Mitte sellepärast, et vabaneda sõltuvusest teiste arvamuse suhtes, vaid ikka sellepärast, et muljet avaldada.
Aga tagasi raamatu juurde. Autor on üsna hästi välja töötanud teooria tänapäeva inimese psüühilisest seisundist ja püüdlustest, aga lahenduste pakkumine on nagu kõik teisedki raamatud - saad neid lahendusi siis kasutada, kui oled nii täiuslik, et tõenäoliselt juba ammu kasutadki neid lahendusi. Raamat defineerib ära sõna "kulgemine" tähenduse. Kulgemine antud raamatus tähendab seisundit, kus inimene on tegevusele keskendunud nii tugevalt, et ajataju kaob. Seda seisundit on enamik uurimisaluseid kirjeldanud õnnetundena. Kulgemine naudinguharjal. Kogu tegevus on nauding. Kulgemise seisund loob korda meeltes. Tähelepanu aitab arendada. Sealjuures peab eksisteerima väljakutse oskustele ja teadmistele. Autor nimetab sellist kogemust autoteeliliseks kogemuseks (kr. auto - mina, telos - eesmärk)
Teadvus on fenomenoloogiline, sest ta kajastab sündmusi sellistena, nagu meie neid tunnetame eirates fakte. Kulgemise üks tähtsusi on selles, et seoses sellega, meie suurt energiat rööviv minatunnetus kaob. Sa ei muretse siis lakkamatult teiste arvamuse pärast.

Mis mulle teooria juures tundus kahtlane.
See, et lapsena suutsin raamatutesse süveneda nii, et ka kahuripauk poleks mind sisust välja ajanud. Aga miks ma ikka õnnelik polnud ja miks see oli minu jaoks pigem põgenemine?
Väide, et ta jõudis uurimistulemusena järeldusele, et inimesed kogevad kulgemist kõige rohkem tööl, aga sellest hoolimata eelistavad puhkust, kus enamasti kulgemist ei koge. Arvan, et autori eksitus tuleb sellest, et ta arvab, et IGA ajataju kaotav tegevus on kulgemine. Tegelikult on asi selles, kas inimene oskab tajuda tegevust nauditavana. Tugeva enesesisenduse juures võiks tõesti nii mõnigi töö muutuda kulgemiseks, aga enne on see tarvis meeldivaks mõelda.

No comments:

Post a Comment