Kaia-Kaire Hunt "Minu Nepaal"

Mul on eelarvamused, et mida huvitavam maa, seda viletsam raamat. Ilmselt on selline mõte tekkinud sellest, et huvitav maa ei vaja enda köitvaks kirjutamiseks mingeid erioskusi ja Nepaal on arvatavasti iga eestlase jaoks mingi väga eriline, eksootiline ja ihaldusväärne reisisiht. Mul on hea meel, et eksisin ja see raamat jääb eestlaste kirjutatud reisiraamatute etteotsa.
Sisust lühidalt. Autor tüdines elust, mida määrasid sõnad "soovin, et ma oleksin teinud" ja tegi asjad ära ilma tingiva kõneviisita. Kahtlemata on isetu tegu minna Nepaali lastekodusse vabatahtlikuks. Samas eurooplane jääb ikkagi eurooplaseks ja igatseb ikka mõnikord "luksuse" - sooja vee, WC-poti ja hommikuste pannkookide järele.
Nepaal selle kirjelduse järgi sarnaneb pisut sellele Indiale, mida ma nägin. Valitseb samalaadne kastisüsteem, süüakse väga sarnast toitu. Naised kannavad sari ning katavad õlgu ja pahkluid. Prügi pärast kohalik ei muretse. Kuritegevus peaaegu puudub. Autor küll rõõmustas, et Nepaal pidavat puhtam olema kui India, aga seda rääkis ta oma sõprade ütluste järgi, kes läksid Nepaali läbi Delhi. Ma tõesti ei kujuta ette Delhist räpasemat kohta.
Raamat on südamlik eneseleidmise lugu ja mitte ainult, sest ta tõepoolest kirjeldab Nepaali ja suudab sellest tervikliku pildi anda. Nepaal pole mingi paradiis. Seal on omad probleemid ja need probleemid erinevad eurooplaste probleemidest. Elutervemad tunduvad need mured küll või tegelikult vist võib öelda, et ka sajand tagasi olid ühel eestlasel arusaadavamad mured. Ühes intervjuus on autor soovitanud loobuda telekast ja kasutada internetti vähe. Usun, et see aitaks mindki. Raamatu alapealkiri on "Muinasjutte Himaalaja jalamilt" ja kohati lugesingi lugusid nagu muinasjutte. Lugu, kus autor murdis jala ning keegi sellest teada ei saanud, kuuldub ju minusugusele nagu muinasjutt.
Nagu alati huvitab mind raamatutes ka religiooni kirjeldus. Miskipärast pole ükski raamat minu jaoks kristlust suutnud huvitavaks kirjutada. Ikka tundub silmakirjalik ja vagatsev. Tavaliselt on nii budismi kui ka islami kirjeldus huvitavam ning sisaldab väga käepärast ja kasutuskõlbulikku filosoofiat. Selles repliigis kui too munk rääkis mingi mõistujutu sellest, et klaasi enam midagi ei mahu, arvas autor, et munk viitas sellele, et ta ei taha teda õpetada. Mõtlesin, et kas see ei võinud hoopis olla see kunagi kuuldud mõistujutt, mis viitab sellele, et pea tuleb kõigepealt tarbetust tarkusest tühjendada?
Õppisin raamatust uue väljendi - "mehitatud elevant"

Lugedes raamatu lõppu mõtlesin, et polegi vast paha mõte annetada MTÜ-le Nepaali laste jaoks mingi raha. Vähemalt jääb sellest kohast mulje, et raha läheb otse abivajajani - jäin autorit selles osas uskuma. Kohati paneb annetamisele bloki ette mõte, et Sa ei tea, kas raha ikka jõuab tegeliku abivajajani.
http://petroneprint.wordpress.com/2010/10/15/teine-lugejaintervjuu-lugejad-kusisid-kaia-kaire-hunt-vastas/

Läti kaasaegsed anekdoodid

Pärast Lätis käimist rääkisin mitmetele töökaaslastele/sõpradele sellest, kuidas seal väikelinnades kividest teid ehitatakse, nagu anekdooti. Üks nendest valgustas mind natuke. Nimelt pidavat Ventspilsis olema KÕIK teed kividega sillutatud ja Ventspilsis pidavat ka olema linnast välja viiv kilomeetreid pikk kividest tee, mis lõppeb keset muruplatsi. Ventspilsi linnapeal on kive tootev tehas ja rahvas räägib, et see kummaline Ventspilsi tee on ilmselt mingit liiki rahapesu projekti.
Vaatasin ka kaarti ja tõepoolest - Kuldiga, Talsi ja Tukums jäävad kõik Ventspilsile üsna lähedale. Kui loogikat otsida, siis ainus küsimus on, et kuidas Cesises nii palju kive maha on pandud.
Nagu juba ütlesin mul pole aimugi, kas jutt on anekdoot või tõsi. Ei leidnud kinnitust selle kohta, et Ventspilsi linnapeal Aivars Lembergs'il oleks kive tootev tehas - võib olla on jutt hoopis mõne teise linna linnapeast. Küll aga leidsin, et korruptsiooniskandaalid saadavad seda nime.

Mark Logue ja Peter Conradi "Kuninga kõne"

1880 aastal sündis Adelaides poisslaps, kelle nimeks sai Lionel George Logue. Tema isa ja ema olid hotellipidajad, kes saatsid ta sobivasse vanusesse jõudmisel õppima Prince Alfredi kolledzisse, kus ta avastas enda jaoks luulerütmi ja kõnekunsti, asja millest hiljem sai tema elu sisu. Ümbermaailmareisi käigus peatus ta mõnda aega Londonis. Ehk see oli põhjuseks, miks ta hiljem otsustas Londonisse elama minna.
1895 a sündis tulevane kuningas George VI, ristinimega Albert, perre teise lapsena. Seega ei olnud tema saatuseks algselt määratud saada kuningaks. Kõik eeldused olid tema vennal, kes oli sündinud kõnemees ja kõigi lemmik. Albert ei olnud füüsiliselt nii tugev kui ta vend. Varases eas oli tal kõhuhädasid ja juba 8 aastaselt tekkisid kõnehäired.
Arstid oli üsna erimeelsed kogelemise põhjustest rääkides. Enamik pidas põhjuseks mingit mentaalset häda. Ühe levinud arvamuse kohaselt tekkis kogelemine kas keele nõrkusest või keele liigsest jäikusest. Teooria, mis oli paljude ebaõnnestunud ja ka surmaga lõppenud keeleoperatsioonide põhjuseks. Mingit tõestust selle kohta, et mõni seesugune operatsioon oleks aidanud, ei olnud. Logue, keda huvitas kõnekunst ja seetõttu ka kõnehäired, oli samuti uurinud kogelemist ja mitmete kaasaegsetega nõustudes pidas põhjuseks vale hingamist. Oma teooriat, et häälepaelte liikuma panemine aitab kõneprobleemidest üle saada, katsetas ta edukalt I maailmasõjas vigastada saanud sõdurite peal.
Albertil ei läinud kooliaeg just kõige edukamalt. Seda eelkõige vast tema kogelemisest põhjustatud häbelikkuse pärast. Küll aga sai ta kooliaastate jooksul lähedasemaks isaga. Hiljem nimetas isa ta Yorki hertsogiks. See tiitel eeldas talt visiite ja kõnesid. Mitmed kõneterapeudid olid proovinud kogelemist ravida, aga hetsogi kõne ei olnud paranenud kui mingil momendil ristus ta tee Inglismaale elama kolinud Logue'ga. Erinevalt teiste terapeudidest pidas Logue kõnehäire põhjuseks diafragma nõrkust ja teadmine, et asi on ravitav, andis hetsogile kindlustunde.
George V surma järel astus troonile Alberti vanem vend David, kuldne prints, kuningas Edward, keda rahvas armastas. Paraku jäi tema valitsemiseaeg lühikeseks, sest tema tunded ameeriklanna Wallis Simpsoni, kes oli lahutatud ja hetkel ka abielus, vastu osutusid suuremaks kui kuningliku seisuse ahvatlused. Edward loobus troonist ja Albert pidi praktiliselt ettevalmistamata võtma vastu selle kuninga tiitli.
Kuigi George VI edasises elus mainiti tema kõnehäiret, ei saanud see kunagi takistuseks eneseteostusel ja kõnesid pidades võrreldi teda tema pere parimate kõnemeestega. Side Logue'ga säilis tema surmani.

Märkimisväärsed on Logue sõnad ühele oma patsiendile, kui see küsis hiljem, et kas tema hakkab ka sama hästi rääkima kui kuningas. "Kui te sama palju tööd teete kui kuningas, siis hakkate sama hästi rääkima," vastas ta.

"Kuninga kõne" valmis esmalt filmina, mille teemal pöörduti Mark Logue poole, et temalt ta vanaisa kohta küsida. Film käsitles aastaid 1926-1939. Just see ajendas Mark Logue't oma vanaisa elulugu uurima.

Lõpus on mainitud, et vast tänu ajastule ja seisusevahele tundus Logue kirjavahetuses kuningaga lipitsust. Sama mulje jäi mulle, kui kirjeldati nende kahe mehe suhet sõprusena. Samas oli Logue ilmselt kuningale palju lähedasem kui paljud. Eks sellele viitab ka igal kuninga sünnipäeval Logue poolt talle kingiks saadetud raamat ja sellele vastuseks saadud kuninga oma käega kirjutatud tänukiri.

Arto Paasilinna "Tule taevas appi"

Keegi kusagil ütles, et iga inimene saab pärast surma oma uskumiste järgi - kes usub Paradiisi, saab paradiisi, kes usub Põrgut läheb katlasse, kes usub ümbersündi, see saabki uue keha. Paasilinna ilmselt usub, et pärast surma jäävad inimesed vaimolenditena Maa peale. Mitte küll vast igaveseks, sest isegi vaimudel peaks olema oma privaattsoon... Sõnad miskipärast sobival hetkel ei tule. Mis oli parem sõna selle kohta?
Niisiis need vaimolendid sõltuvalt kui tugev on nende vaim püsivad elusate vahel rohkem või vähem aega, lõpuks kuluvad õhukeseks ja kaovad kosmosesse.
Inimloomus praktiliselt ei muutu ja need, kes on elus pettunud, pole õnnelikud ka selles surmajärgses oleskelus. See on hoiatuseks neile, kes plaanivad enesetappu. Sa ei saa enam füüsilisi esemeid mõjutada, süüa pole vaja, ei tunne külma ega valu. Ja ka riided on seljas täpselt need, milles surid. Kõige positiivsem vast on võimalus mõttekiirusel reisida ja siis kasvõi Kuu pealt vaadata Maad.

The booth at the end

Leidsin eile enda jaoks huvitava seriaali. Momendil (täna, praegu) korduvad need osad Fox Crimelt. Eestikeelne pealkiri "Nurgalaud". Ma täpselt ei tea, miks kriminaalne rebane seda mängib ja mida kriminaalset seal on.
Lugu räägib ühest salapärasest mehest, kes istub kohviku nurgalauas ja kaubitseb imedega. Soovide täitmise võime peaks vist olema ainult Jumalal või Kuradil. Lauas istuv mees pole ei see ega teine. Ta on vahendaja, kes kuulab kliendi soovi ja annab talle vastu oma märkmikus oleva ülesande. Ülesande täitmise korral täitub soov, ükskõik kui võimatu see ka ei tundu.
Ükski antud ülesanne pole võimatu. Enamik on moraalselt rasked, aga inimesed on soovide täitumise nimel valmis üllatavalt palju tegema. Samas tundub siiski, et tegu on mingi kummalise loteriiga, sest kõik ülesanded polegi nii halvad. Või tundub see ainult mulle nii?
Kokkuvõttes ühe tegelase sõnadega (võib olla valesti tsiteerides): inimesed oskavad soovida ainult seda, mida nad suudavad ette kujutada.

Ingliste küla kokkutulek

Ingliste küla (mitte segi ajada Ingliste külaga) kokkutulekule sattusin juhuslikult. Laupäeval paigaldati sealkandis mu onule ja veel 4-le seal punkris langenud metsavennale mälestuskivi. Punkri elanikke oli tegelikult 7, aga 2 neist pääses põgenema külaelanike abiga. Mainitud Ingliste külast ongi ainult mälestus ja kokkutulekud järel. Mis mulle mulje jättis, oli see, et küla oli Liivimaa/Eestimaa piiri peal. Lasin endast mitu pilti teha Liivimaal ja mitu Eestimaal.
Kuna on selge, et punker ei saa paikneda külas sees, vaid metsas, siis kivi on peaaegu geopeituse objekt. Üksik seeneline, kes seal mööda metsarada käib, avastab üllatusega. Või siis leitakse 50 aasta pärast peaaegu unustatud kivi. Minu meelest kuidagi palju meeldivam mõte, kui kivi kusagil käidavas kohas.

Sinised kilesussid jalas

Minusugusel orienteerumisidioodil oli ilma tehnika abita kohutavalt raske üles leida kohta nimega Aruküla. Printisin küll enne teele asumist paki pabereid välja, aga tegin 3 tagasipööret enne kui avastasin, et olen õigel sihil ja siis suutsin ka kuidagi tee ära kaotada ning Peterburi maanteele Nehatu juurde välja jõuda. Järgnevalt pöörasin suvalisest Peterburi maantee punktist paremale ja olin mingi asulas. Õnneks asustatud punkt tähendab inimesi ja inimesed tähendab suhtlemist. Niisiis sain teada, et olen Loo asulas ja juhendid Arukülla jõudmiseks. Enam ma teelt ei eksinud.

"Sinised kilesussid jalas" on monoetendus, mille teksti on kirjutanud Kivirähk ja esitab Indrek Taalmaa. Kui ma enne etendust otsisin inimeste arvamusi selle etenduse kohta, siis leidsin ainult ühe vastuseta küsimuse, et kas lastega sobib minna. Vastus oleks, et kui tahate last hoida ropendamist kuulamast, siis vast pole just väga tark teda kaasa võtta. Mõne tegelaskuju sõnavara juba oli selline.
Kohati oli tekst naljakas, kohati huumor natuke kulunud. Tekst oleks võinud olla sisukam. Liiga suured ootused saavad seal kindlasti petetud. Samas Kivirähk ei ole kunagi päris huumorivaene.
Taalmaa kehastus ümber päris andekalt. Mõtlesin viimase tegelaskuju juures, keda see meenutab. No muidugi "Wremjas" Jan Uuspõllu poolt etendatud Zorrot.
Kõige parem tekst oli Taalmaa etendatud tibil, kusjuures siiani vaevab mind ikkagi küsimus, et kuidas ta Mäo-Ristist Hiinasse sai. Oleksin valmis selle loo ära kuulama.