Seenelkäik

Ilmselt jättis film mulle sellepärast sügavama mulje, et vaatasin seda ilma eriliste ootusteta. Mingi kusagilt kuuldud katke, et algusestseenid jäävad venima, valmistas mind ette selleks, et lõpp väärib rohkem. Minu arvamus on sama. Kogu see sündmusterohke metsaseiklus oli rohkem sissejuhatus lõpule.

Lühidalt filmist. "Seenelkäigu" autor on Toomas Hussar ja film räägib poliitik Aadu Kägu paarist sündmusterohkest päevast. Aadu Kägu, tema abikaasa ja juhuslik hääletaja eksivad metsa ära. Metsas toimub kokkupõrge väga koloriitse kohalikuga, mille käigus tegutsetakse rohkem ellujäämise nimel, kui eetikale mõeldes. Samal päeval on lehed avaldanud korruptsioonimaigulise loo Aadu Kägu Peruu reisi rahastamisest maksumaksja rahaga ja nii ootabki poliitikut metsast välja jõudes ees pressikonverents.

Film on väga hea, sest ükski halb film ei annaks nii palju mõtlemisainet. Ehkki ma muidugi ei tea, kas see oli päriselt autori taotlus, sest lugesin Toomas Hussari kommentaari poliitiku mehistumise lugu ja kusagil tekstis välja öeldud sõna, et see kohalik tropp esindab rahva häält. WTF? Poliitik karastus selle retke jooksul tõesti märgatavalt.  Ma ei suuda hukka mõista raskes olukorras vastuvõetud ellujäämiseks vajalikke otsuseid, aga hiljem peab ikkagi inimene oma tegudega vastakuti seisma. Vähemalt iseenda ees. See, kui külma kõhuga vastas Aadu Kägu oma naise sõnadele "Ma ei suuda unustada seda metsamaja", näitas seda, kui täielikult oli ta suutnud peast välja visata selle intsidendi.
Tema pressikonverentsi kõne oli täielik pärl. See siirus, kogelemine, hääle värin, kui ta rääkis, et ta hetkel ikka veel kardab (võib olla kartiski). Võib olla jäi ta isegi oma sõnu uskuma. Kõne lõpp vast läks natuke liiga kõrgelennuliseks

Asi, mille üle ma ei osanud kohe mõelda, vaid hiljem tuli pähe, on erakonna mainekujunduse suhtumine asjasse. Miskipärast võtsin kuidagi väga lihtsalt seda, et erakonnas ikka kirjutatakse kuludesse isiklikke väljaminekuid ja et kui ka erakonnas teatakse sellest, siis see on avalik saladus, mille vastu ei võeta midagi ette. Kui ajakirjandus avastab, siis läheb erakond ringkaitsesse. Kas see ikka on nii normaalne? Kas erakond ja rahvas peavad vastanduma ja kas on tavaline, et erakonna liige ei samasta ennast rahvaga? Kas tegelikult ei peaks tahtma erakond eetilisi inimesi ja kui keegi vassib, siis püüdma sellest inimesest vabaneda? Mitte nii, et kui vassib, aga suudab meedias siluda, siis vaadatakse tema tegudele läbi sõrmede.
Ja kas üldse maailm mõistab seda filmi või on selline poliitiline suhtumine mõistetav üksnes mõnel maal? Miks muidu kirjutatakse Ida-Euroopa satiirist? Võib olla Ida-Euroopas, ehk ka Euroopa lõunaosariikides. Ja teistes riikides on välja kasvatud.

Aga lõppkokkuvõttes võiks öelda, et kui Hussar tõesti ei pannud filmi sisse seda, mida mina nägin, siis võib olla peakski parim ja mõtlemapanevam film tulema sellest, kui ausalt ja ilustamata kirjeldada ühe inimese päeva. Ja iga vaataja hindab ning mõtleb tema tegude üle. Ehk siis vaataja teeb filmi.

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/margus-mikomagi-uksinda-seenel-ehk-riiki-ei-ole-kodus.d?id=65509706
http://www.epl.ee/news/kultuur/toomas-hussar-ma-ei-suuda-elu-tosiselt-votta.d?id=64969386
http://www.postimees.ee/979590/seenelkaigu-ukse-taga-seisavad-festivalid-pikas-jarjekorras/
http://www.hollywoodreporter.com/review/toronto-2012-mushrooming-seenelkaik-movie-review-368923
http://tiff.net/filmsandschedules/tiff/2012/mushrooming
http://www.screendaily.com/reports/one-on-one/karlovy-vary-qa-toomas-hussar-mushrooming/5043909.article
http://twitchfilm.com/2012/09/tiff-2012-review-mushrooming-delivers-wry-laughs.html