Üllatusega taipasin, et selle raamatu alguslugu "Üks segikammind reisipäevik" oli mul kunagi isegi raamaturiiulis olemas. Tont teab, kuhu ma selle toppinud olen. Oli selline väike vihik täiesti omapärase kaanekujundusega, mille pealkiri tundus parem kui sisu. Igal juhul tundus tol ajal igav. Ilmselt loen selle veelkord (seekord siis internetist) korralikult läbi ja mõtlen, miks see mulle igav tundus. Liiga ülepingutatud? Liiga väljamõeldud? Liiga vähe eluline? Ja mille poolest see Kati jutt nüüd usutavam tundub?
Üldiselt pole kunagi reisikirjandust ja biograafiaid ilukirjanduseks liigitanud. Need on minu jaoks pigem teatmekirjandust, kust üritan võimalikult palju infot saada. Ja plussiks on muidugi teatav inspiratsioon. Selles raamatus oli selleks inspiratsiooniks autori kirglikkus. Kui kirglikult autor elab ja kuidas tegelikult tahaks ise samamoodi elu armastada. Omal ajal jättis mulje Caroline Mytingeri "Mööda Korallimerd", kus portreemaalijast minajutustaja läks koos inimmagnetist sõbrannaga "skalpe küttima". Nende tulemus oli muidugi vast muljetavaldavam, sest ettevõtmine oli ikka kordades hullumeelsem ning paberile pandud portreed olid vaatamist väärt. Samas muidugi "Minu Ibiza" autori ja sõbranna tegutsemine pani ka ikka mingi märgi maha, kui neid eestlannasid siiamaani meenutatakse. Ja kui nad suutsid ikka nii suure mulje jätta, et sellepärast Eestit vaatama tullakse, siis vast on ikka midagi õigesti teinud. Ja mina olen tänulik, et ta selle raamatu kirjutas.
Ja kui üks blogija leidis, et nõude katkiloopimine on sündsusetu, siis tuli meelde viimati vaadatud "Pilveatlas" (imeilus film muide, soovitan kõigile), kus tegelased leiavad kõiges muusikat, isegi nõude katkiminemise klirinas. Tegelikult ei suuda muidugi propageerida nõude lõhkumist, kuna see on täielikult vastuolus kõige sellega, millesse ma usun (ökoloogiline jalajälg jms.), samas ega vist Kati-suguseid planeedil nii palju ka pole, et peaks nõude-lõhkumise-vastase seaduse välja mõtlema.
Suurem asi teatmeteos see muidugi pole, kes soovib selle raamatu reisijuhiks võtta. Samas mine tea, kui keegi samu radu käib.
http://tsheburashka.blogspot.com/2010/11/minu-ibiza.html
http://yukilugemisp2evik.blogspot.com/2012/10/minu-ibiza-kati-lumiste.html
Sunday, January 13, 2013
Saturday, January 12, 2013
Seenelkäik
Ilmselt jättis film mulle sellepärast sügavama mulje, et vaatasin seda ilma eriliste ootusteta. Mingi kusagilt kuuldud katke, et algusestseenid jäävad venima, valmistas mind ette selleks, et lõpp väärib rohkem. Minu arvamus on sama. Kogu see sündmusterohke metsaseiklus oli rohkem sissejuhatus lõpule.
Lühidalt filmist. "Seenelkäigu" autor on Toomas Hussar ja film räägib poliitik Aadu Kägu paarist sündmusterohkest päevast. Aadu Kägu, tema abikaasa ja juhuslik hääletaja eksivad metsa ära. Metsas toimub kokkupõrge väga koloriitse kohalikuga, mille käigus tegutsetakse rohkem ellujäämise nimel, kui eetikale mõeldes. Samal päeval on lehed avaldanud korruptsioonimaigulise loo Aadu Kägu Peruu reisi rahastamisest maksumaksja rahaga ja nii ootabki poliitikut metsast välja jõudes ees pressikonverents.
Film on väga hea, sest ükski halb film ei annaks nii palju mõtlemisainet. Ehkki ma muidugi ei tea, kas see oli päriselt autori taotlus, sest lugesin Toomas Hussari kommentaari poliitiku mehistumise lugu ja kusagil tekstis välja öeldud sõna, et see kohalik tropp esindab rahva häält. WTF? Poliitik karastus selle retke jooksul tõesti märgatavalt. Ma ei suuda hukka mõista raskes olukorras vastuvõetud ellujäämiseks vajalikke otsuseid, aga hiljem peab ikkagi inimene oma tegudega vastakuti seisma. Vähemalt iseenda ees. See, kui külma kõhuga vastas Aadu Kägu oma naise sõnadele "Ma ei suuda unustada seda metsamaja", näitas seda, kui täielikult oli ta suutnud peast välja visata selle intsidendi.
Tema pressikonverentsi kõne oli täielik pärl. See siirus, kogelemine, hääle värin, kui ta rääkis, et ta hetkel ikka veel kardab (võib olla kartiski). Võib olla jäi ta isegi oma sõnu uskuma. Kõne lõpp vast läks natuke liiga kõrgelennuliseks
Asi, mille üle ma ei osanud kohe mõelda, vaid hiljem tuli pähe, on erakonna mainekujunduse suhtumine asjasse. Miskipärast võtsin kuidagi väga lihtsalt seda, et erakonnas ikka kirjutatakse kuludesse isiklikke väljaminekuid ja et kui ka erakonnas teatakse sellest, siis see on avalik saladus, mille vastu ei võeta midagi ette. Kui ajakirjandus avastab, siis läheb erakond ringkaitsesse. Kas see ikka on nii normaalne? Kas erakond ja rahvas peavad vastanduma ja kas on tavaline, et erakonna liige ei samasta ennast rahvaga? Kas tegelikult ei peaks tahtma erakond eetilisi inimesi ja kui keegi vassib, siis püüdma sellest inimesest vabaneda? Mitte nii, et kui vassib, aga suudab meedias siluda, siis vaadatakse tema tegudele läbi sõrmede.
Ja kas üldse maailm mõistab seda filmi või on selline poliitiline suhtumine mõistetav üksnes mõnel maal? Miks muidu kirjutatakse Ida-Euroopa satiirist? Võib olla Ida-Euroopas, ehk ka Euroopa lõunaosariikides. Ja teistes riikides on välja kasvatud.
Aga lõppkokkuvõttes võiks öelda, et kui Hussar tõesti ei pannud filmi sisse seda, mida mina nägin, siis võib olla peakski parim ja mõtlemapanevam film tulema sellest, kui ausalt ja ilustamata kirjeldada ühe inimese päeva. Ja iga vaataja hindab ning mõtleb tema tegude üle. Ehk siis vaataja teeb filmi.
http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/margus-mikomagi-uksinda-seenel-ehk-riiki-ei-ole-kodus.d?id=65509706
http://www.epl.ee/news/kultuur/toomas-hussar-ma-ei-suuda-elu-tosiselt-votta.d?id=64969386
http://www.postimees.ee/979590/seenelkaigu-ukse-taga-seisavad-festivalid-pikas-jarjekorras/
http://www.hollywoodreporter.com/review/toronto-2012-mushrooming-seenelkaik-movie-review-368923
http://tiff.net/filmsandschedules/tiff/2012/mushrooming
http://www.screendaily.com/reports/one-on-one/karlovy-vary-qa-toomas-hussar-mushrooming/5043909.article
http://twitchfilm.com/2012/09/tiff-2012-review-mushrooming-delivers-wry-laughs.html
Lühidalt filmist. "Seenelkäigu" autor on Toomas Hussar ja film räägib poliitik Aadu Kägu paarist sündmusterohkest päevast. Aadu Kägu, tema abikaasa ja juhuslik hääletaja eksivad metsa ära. Metsas toimub kokkupõrge väga koloriitse kohalikuga, mille käigus tegutsetakse rohkem ellujäämise nimel, kui eetikale mõeldes. Samal päeval on lehed avaldanud korruptsioonimaigulise loo Aadu Kägu Peruu reisi rahastamisest maksumaksja rahaga ja nii ootabki poliitikut metsast välja jõudes ees pressikonverents.
Film on väga hea, sest ükski halb film ei annaks nii palju mõtlemisainet. Ehkki ma muidugi ei tea, kas see oli päriselt autori taotlus, sest lugesin Toomas Hussari kommentaari poliitiku mehistumise lugu ja kusagil tekstis välja öeldud sõna, et see kohalik tropp esindab rahva häält. WTF? Poliitik karastus selle retke jooksul tõesti märgatavalt. Ma ei suuda hukka mõista raskes olukorras vastuvõetud ellujäämiseks vajalikke otsuseid, aga hiljem peab ikkagi inimene oma tegudega vastakuti seisma. Vähemalt iseenda ees. See, kui külma kõhuga vastas Aadu Kägu oma naise sõnadele "Ma ei suuda unustada seda metsamaja", näitas seda, kui täielikult oli ta suutnud peast välja visata selle intsidendi.
Tema pressikonverentsi kõne oli täielik pärl. See siirus, kogelemine, hääle värin, kui ta rääkis, et ta hetkel ikka veel kardab (võib olla kartiski). Võib olla jäi ta isegi oma sõnu uskuma. Kõne lõpp vast läks natuke liiga kõrgelennuliseks
Asi, mille üle ma ei osanud kohe mõelda, vaid hiljem tuli pähe, on erakonna mainekujunduse suhtumine asjasse. Miskipärast võtsin kuidagi väga lihtsalt seda, et erakonnas ikka kirjutatakse kuludesse isiklikke väljaminekuid ja et kui ka erakonnas teatakse sellest, siis see on avalik saladus, mille vastu ei võeta midagi ette. Kui ajakirjandus avastab, siis läheb erakond ringkaitsesse. Kas see ikka on nii normaalne? Kas erakond ja rahvas peavad vastanduma ja kas on tavaline, et erakonna liige ei samasta ennast rahvaga? Kas tegelikult ei peaks tahtma erakond eetilisi inimesi ja kui keegi vassib, siis püüdma sellest inimesest vabaneda? Mitte nii, et kui vassib, aga suudab meedias siluda, siis vaadatakse tema tegudele läbi sõrmede.
Ja kas üldse maailm mõistab seda filmi või on selline poliitiline suhtumine mõistetav üksnes mõnel maal? Miks muidu kirjutatakse Ida-Euroopa satiirist? Võib olla Ida-Euroopas, ehk ka Euroopa lõunaosariikides. Ja teistes riikides on välja kasvatud.
Aga lõppkokkuvõttes võiks öelda, et kui Hussar tõesti ei pannud filmi sisse seda, mida mina nägin, siis võib olla peakski parim ja mõtlemapanevam film tulema sellest, kui ausalt ja ilustamata kirjeldada ühe inimese päeva. Ja iga vaataja hindab ning mõtleb tema tegude üle. Ehk siis vaataja teeb filmi.
http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/margus-mikomagi-uksinda-seenel-ehk-riiki-ei-ole-kodus.d?id=65509706
http://www.epl.ee/news/kultuur/toomas-hussar-ma-ei-suuda-elu-tosiselt-votta.d?id=64969386
http://www.postimees.ee/979590/seenelkaigu-ukse-taga-seisavad-festivalid-pikas-jarjekorras/
http://www.hollywoodreporter.com/review/toronto-2012-mushrooming-seenelkaik-movie-review-368923
http://tiff.net/filmsandschedules/tiff/2012/mushrooming
http://www.screendaily.com/reports/one-on-one/karlovy-vary-qa-toomas-hussar-mushrooming/5043909.article
http://twitchfilm.com/2012/09/tiff-2012-review-mushrooming-delivers-wry-laughs.html
Monday, January 7, 2013
Kultuurirevolutsioon
Kas tõsiasi, et "Viiskümmend halli varjundit" jõudis raamatukogudesse, tähendab Langi reformi läbikukkumist?
Wednesday, December 19, 2012
Corleone-Custonacci 23.09.2012
Hoolimata teadmisest, et Corleone on Ristiisa raamatu haip ja et tõenäoliselt pole seal midagi näha, võtsime suuna Palermost Corleone peale. Et olime näinud juba mõnes kohas mahajäetud külavaheteid, siis pisut kartsime jälle sattuda üleskruttivatele mägiteedele, aga hoolimata Michelini prognoosist oli tee palju parem ja sirgem.
Corleone, nagu võis arvata, oli tavaline linnake orus paiknev linnake tavalise Sitsiilia taimestikuga. Kõige omapärasem asi Corleones oli kaksikkalju keset linna. Tundus, et linn oli ehitatud kaljude ümber. Kui me teed mööda üles sõitsime, siis võisime näha linnas panoraamvaadet.
Viimasel pildil on näha välisõhu temperatuur - 36kraadi.
Panime järgmisteks navi koordinaatideks Custonacci, aga oleks vist pidanud Michelini teekonnaga rohkem tööd tegema, kuna Sitsiilia navi kaardid olid küll uued, aga info polnud täpne. Niisiis järgmised 10 km sõitsime ligi tund aeg. Tee oli auklik, kohati isegi nii, et kui oleks seal sõitnud 90km/h, nagu navi lubas, siis oleks võinud teelt lennata. Kogu teekonna jooksul ei tulnud vastu ühtegi autot ja ka kõrvalolevatel maalappidel polnud elu näha. Välja arvatud üks vastujuhtunud lambakari. Mis oli maastiku juures omapärane, need olid triibuliseks põletatud maalapid. Ei oska öelda, kas mingi eriline ale põletamise viis. Tee kõrval mägedes olid näha kohad, kust oli raiutud kivi. Tõenäoliselt sealt pärineski see marmorile sarnanev kivi, mida igal pool kõnniteede ehituses oli kasutatud.
Tee nägi välja, nagu ülaloleval pildil. Lambad samuti.
Lõpuks jõudsime ka sellelt teelt normaalsele rajale ja Custonacci linnakesse. Custonacci linnake on üsna uus linn uute majadega. Kirik on seal ainus, mis on vanem ja linn on kerkinud kiriku ümber. Meie hotell oli täiesti uus disainhotell esimesel korrusel asuva siseparklaga ja ka korterid olid kõik uued. Maja oli juba kaugele näha, sest paiknes mäeküljel näoga mere poole
San Vito Lo Capo paikneb poolsaare tipus ja on väga külastajaterohke kuurort, Custonaccisse on sealt vaid 10 km. Samas on Custonacci palju vaiksem ja seetõttu meeldivam kohake.
Meie hotell/korter ja vaade rõdult
Corleone, nagu võis arvata, oli tavaline linnake orus paiknev linnake tavalise Sitsiilia taimestikuga. Kõige omapärasem asi Corleones oli kaksikkalju keset linna. Tundus, et linn oli ehitatud kaljude ümber. Kui me teed mööda üles sõitsime, siis võisime näha linnas panoraamvaadet.
Viimasel pildil on näha välisõhu temperatuur - 36kraadi.
Panime järgmisteks navi koordinaatideks Custonacci, aga oleks vist pidanud Michelini teekonnaga rohkem tööd tegema, kuna Sitsiilia navi kaardid olid küll uued, aga info polnud täpne. Niisiis järgmised 10 km sõitsime ligi tund aeg. Tee oli auklik, kohati isegi nii, et kui oleks seal sõitnud 90km/h, nagu navi lubas, siis oleks võinud teelt lennata. Kogu teekonna jooksul ei tulnud vastu ühtegi autot ja ka kõrvalolevatel maalappidel polnud elu näha. Välja arvatud üks vastujuhtunud lambakari. Mis oli maastiku juures omapärane, need olid triibuliseks põletatud maalapid. Ei oska öelda, kas mingi eriline ale põletamise viis. Tee kõrval mägedes olid näha kohad, kust oli raiutud kivi. Tõenäoliselt sealt pärineski see marmorile sarnanev kivi, mida igal pool kõnniteede ehituses oli kasutatud.
Tee nägi välja, nagu ülaloleval pildil. Lambad samuti.
San Vito Lo Capo paikneb poolsaare tipus ja on väga külastajaterohke kuurort, Custonaccisse on sealt vaid 10 km. Samas on Custonacci palju vaiksem ja seetõttu meeldivam kohake.
Palermo 22.09.2012
Mis oli Palermo kiirtee juures üllatav, see oli see, et suurem osa teest oli raiutud läbi kalju ja tee ise seisis sammastel. Niisiis paras arhitektuuriline ime, mis võis ikka tohutult maksma minna. Sellega arvestades oli kiirtee maks küll väike. Ootasime mingit paarikümmend EUR-i, aga oli 5-6EUR. Täpset numbrit enam ei mäleta
Pilt kiirteest. On näha sambad, millele on püstitatud kiirtee ja ümarad avad kaljus.
Palermo võttis vastu üllatavalt hõreda linnaliiklusega. Pärast kõike loetut tundus see üllatav. Käisime oma hotellis ära ja läksime randa otsima. Hoolimata sellest, et Palermo on rannalinn, ei olnudki randa leida väga lihtne. Sõitsime päris pikalt läänesuunas, kuni leidsime ühe kivise lahesopi, kust purjekad läksid vette. Hoolimata koha ilust häirisid põhja teravad kivid.
Tagasi sõites saime natuke aru juba sellest, mida tähendab Palermo tipptund. Liiklus nihkus edasi tigusammul, juhid tegid kummalisi manöövreid. Mitmed teed olid kinni pandud ja ümber suunatud, mis tegi marsruudi keeruliseks, aga kohale jõudsime.
Itaalias on suitsetamise vastased abinõud väga efektiivsed. Õhtul üritasime väljas automaadist suitsu osta, aga automaat nõudis meilt isikut/vanust tõestavat dokumenti. Arvatavasti see siiski ID-kaarti ei tunneks. Katsetada ei saanud, kuna ei võtnud dokumenti õue kaasa. Vastavas poes küll ei nõutud dokumenti, aga suitsud olid 1EUR kallimad kui automaadis.
Kõndisime ringi öises Palermo vanalinnas kuni väsisime ja pöörasime tagasi. Meie hotelli lähedal olid mingis baaris avatud koosviibimine, kus olid näha tänavatel inimesed, kes jõid autodele najatudes veini. Rahvas oli üsna pidulikult riides, aga laudu polnud. Inimesed, sagin ja vein.
Järgmisel hommikul võtsime suuna Corleone peale - koht, mida kindlasti olime planeerinud vaadata. Palermos rannapromenaadi ei näinud, küll aga oli randa rajatud mingid palliväljakud.
Palermo pilte keskuses kuni äärelinnani
Pilt kiirteest. On näha sambad, millele on püstitatud kiirtee ja ümarad avad kaljus.
Palermo võttis vastu üllatavalt hõreda linnaliiklusega. Pärast kõike loetut tundus see üllatav. Käisime oma hotellis ära ja läksime randa otsima. Hoolimata sellest, et Palermo on rannalinn, ei olnudki randa leida väga lihtne. Sõitsime päris pikalt läänesuunas, kuni leidsime ühe kivise lahesopi, kust purjekad läksid vette. Hoolimata koha ilust häirisid põhja teravad kivid.
Tagasi sõites saime natuke aru juba sellest, mida tähendab Palermo tipptund. Liiklus nihkus edasi tigusammul, juhid tegid kummalisi manöövreid. Mitmed teed olid kinni pandud ja ümber suunatud, mis tegi marsruudi keeruliseks, aga kohale jõudsime.
Itaalias on suitsetamise vastased abinõud väga efektiivsed. Õhtul üritasime väljas automaadist suitsu osta, aga automaat nõudis meilt isikut/vanust tõestavat dokumenti. Arvatavasti see siiski ID-kaarti ei tunneks. Katsetada ei saanud, kuna ei võtnud dokumenti õue kaasa. Vastavas poes küll ei nõutud dokumenti, aga suitsud olid 1EUR kallimad kui automaadis.
Kõndisime ringi öises Palermo vanalinnas kuni väsisime ja pöörasime tagasi. Meie hotelli lähedal olid mingis baaris avatud koosviibimine, kus olid näha tänavatel inimesed, kes jõid autodele najatudes veini. Rahvas oli üsna pidulikult riides, aga laudu polnud. Inimesed, sagin ja vein.
Järgmisel hommikul võtsime suuna Corleone peale - koht, mida kindlasti olime planeerinud vaadata. Palermos rannapromenaadi ei näinud, küll aga oli randa rajatud mingid palliväljakud.
Palermo pilte keskuses kuni äärelinnani
Sunday, December 16, 2012
Abdul Turay "Väike valge riik"
Vaatasin hiljuti ETV-st filmi "Vaesus? Park Avenue: raha, võim ja Ameerika unelm" (Park Avenue - Money, Power and the American Dream). Film jutustas sellest, kuidas väga väike hulk ameeriklasi on ahminud enda kätte enamuse varadest. Tollest momendist, kui Ayn Randi põhjama hakati, ei tundunud film enam ei huvitav ega objektiivne. Esiteks Ayn Rand kirjutas oma raamatu 57-ndal aastal, teiseks tema polnud kindlasti mitte see, kes vara kokkukuhjavat logardit oleks heaks pidanud. Tema uskus idealistlikult, et rohkem varandust saabki olla töökamal inimesel. Seda, et tänasel päeval võlg on raha ja raha on võlg ning asjadel pole loogilist väärtust, ei saanud ta kuidagi ette näha. Ja ilmselt tol ajal tajusid inimesed ka vähem pillava elustiili mõju meie planeedile.
Aga eestlaste majandusmõtlemises rääkides ei mõtleks ma suurejoonelistes terminites nagu monetarism või keinsism. Ikka pigem igati terved mõtted, et "mitte millestki ei teki midagi" ja "võlg on võõra oma".
Raamat "Väike valge riik" kirjeldab eestlast ühe pikalt Eestis elanud välismaalase vaatevinklist. Lugesin raamatu kaks korda läbi ja teisel korral oli vastuvaidlemise tahtmine palju väiksem kui esimesel korral. Siiski mõned seisukohad tunduvad groteskselt üle võlli aetud olevat. Ma ei tea küll kedagi, kes oleks oma maa või maja auto ostmiseks maha müünud. Pigem ikka on need ilusad suured autod palga eest liisitud või firma poolt liisitud. Vast natuke edevust asja taga on, aga praktilisust on oluliselt rohkem. Uus auto võib odavam tulla kui kasutatud pann, mille remondile ja kütusele hiigelsummasid läheb. Buumi ajal toimus vastupidine - eestlased ostsid kinnisvara, kuna peremees ja omanik olemine tundub üks identiteedi alus. Seda, et kinnisvara hind võib langeda või majanduslik olukord halveneda uskusid vähesed.
Eestlaste majanduslikud arusaamad pärinevad siiski oluliselt varasemast ajast, kui seda oli aasta 1970. Eks teadmine, et tuleb tööd teha, et töö on raske. Kuramuse Andres tappis ka Krõõda raske tööga ära ja ei läinud sotstoetusi küsima. Ma ei tea, kas oligi kusagilt küsida, aga kui oleks olnud, siis kas tõesti peremehe uhkus oleks lubanud küsida? Siis tuli pööre ja enam polnud peremehi... Võib olla ma eksin ja asi polnud üldse vahepealses ajas, vaid tänapäeva maailmas, kus on harjutud sellega, et riigilt saab toetusi. Nõukogude aeg sai mööda, aga endiselt on sama - tunne, et riik pole meie oma, vaid ikka endiselt mingi mõisnik, kelle tagant on auasi varastada ning kellelt võib nõuda ülalpidamist. Põlvkondade erinevus tuleb välja selles, kui mu üle 80-aastane tädi vaatab söötijäänud maad ja küsib, et kus siis nüüd on need inimesed, kellel pole tööd. Eks mina olen oma aja produkt. Õnneks on mul hästi läinud, aga oskaks ma midagi oma kätega teha, kui halvemini läheks. Riideid õmmelda, ise endale toitu kasvatada või ise remonti teha?
Selle poolest on Triin Jõe ikka väga sümpaatne, et ta ei jäänud käed rüpes ootama, vaid võttis ennast ise käsile. Samamoodi sümpaatne oli ka üks internetikommentaator, kes kirjutas, et talvisel ajal käib ta ise korteriühistutele lumerookimisteenust pakkumas.
Meid segab kõvasti võrdlus rikkama naabriga. Tundub ebaõiglane, et nemad saavad sama töö eest kordades rohkem palka ja unustame selle, et sel ajal kui meie paigal seisime liikusid nemad edasi ja kui me liikuma hakkasime, ei jäänud nad paigale seisma ja meid järele ootama.
Pronkssõdurist rääkides on mu mälestused ka natuke teistsugused. Turay väidab, et mäss tekkis pronkssõduri äraviimise pärast. Mina mäletan, et meeleavaldus ning lõhkumised linnas toimusid ENNE kriisiistungit, kus otsustati pronkssõduri minemaviimine. See minemaviimine saigi teoks üksnes tänu sellele, et meeleavaldajad läksid Tõnismäe pronkssõduri juurest eemale linna peale laamendama. Muidugi võin eksida ja otsus oli varem vastu võetud, aga siiski ei tahaks uskuda.
Ma olin kogu aeg selle poolt, et pronkssõdur alles jäetaks, sest pean linna elavaks organismiks, mis peaks peegeldama kõiki aegu. Isegi kui need ajad olid valusad ja halvad. Siiski juba enne pronkssõduri äraviimist korrigeerisin enda seisukohti. Sain aru, et pronkssõdur ei saa jääda südalinna trollipeatusesse, kui seal korraldatakse miitinguid, kus lehvitatakse NL lippudega. Näotu lugu, aga minu meelest on just need meeleavaldajad süüdi kuju teisaldamises.
Peale majanduse on raamatus räägitud veel mitme kandi pealt immigatsioonipoliitikast ja rassismist. Sisseränne idast oleks minu arvates siiski suurem probleem, kui autor seda ette kujutab. Nimelt on meil praegu juba mõnel pool raske hakkama saada teenindusasutustes eesti keelega. Kujutan, et mingi arv lisandunud umbkeelseid oleks see mass, mis sunniks eestlasi loobuma eesti keele kasutamisest. Võib olla eksin ja nad õpiksid eesti keele selgeks... aga võib olla mitte?
Teine asi on mõte, et kas meil on üldse suuremat sisserännet vaja. Rahvastik vananeb maailmas niigi ja seda protsessi ei peata. Tegelikult vist peakski kogu maailmas rahvastik vähenema ning selles poleks midagi halba, kui pensionid poleks välja mõeldud totra püramiidskeemina, mis nõuab maakera rahvastiku pidevat suurenemist, mis ühel momendil maksab inimkonnale valusalt kätte. Aga küll inimene aruka liigina mingi lahenduse välja mõtleb.
Rassismist ka. Mõtlen Eesti olusid teades, et viited sellele, et eestlaste rassilised eelarvamused on 70-ndatest on pehmelt öeldes kummaline. Mida õieti eestlased teadsid siin raudse eesriide taga mustanahalistest? Need on need aastad, kus ma tönnisin lugedes "Onu Tomi onnikest" ja lugesin õhinaga Harper Lee "Tappa laulurästast...". Eelarvamused said tekkida ikka alles pärast 1990 aastat. Muidugi võin olla ka pime, sest kirjeldatud intsidendid piiril tunduvad õõvastavad ning igasugust õiglustunnet riivavad. Niisiis see on vist maailm, millest mul pole aimugi.
Kui ma lugesin reedel lehest, et ilmub Abdul Turay sulest raamat, siis guugeldasin natuke ja põrkasin just selle artikli otsa, mille järgi raamatki pealkirja sai. Artiklit lugedes mõtlesin autorist, et ega ta rassismist küll vaba pole. Juba jutt sellest, et 95% mustanahalistest hääletas Obama poolt tekitab küsimuse, et kas nad hääletasid lähtuvalt rassilistest eelarvamustest.
Raamat muide oli palju parem kui ma artiklit lugedes eeldasin. Samas osutus majandusteooriast läbinärimine minu jaoks pisut raskeks ja veel raskemaks selles asjas autori seisukohast sotti saamine, kuna kohati tundus ta kiitev, samas laitev. Ise ennast kõrvalt ei näe ja mõnikord on abiks, kui keegi, kes pole asjas sees, vaatab ja analüüsib objektiivselt. Kui tal muidugi siin elades on võimalik täiesti objektiivseks jääda.
Üks väike mõte jäi vaevama. Turay on vaimustuses Mart Laarist, peab targaks poliitikuks Andrus Ansipit ja elegantseks ning arukaks naiseks Kadri Musta. Huvitaval kombel pea kõiki, keda ta küsitles. Huvitav, kas Savisaar liigitub mustade jõudude alla ainult sellepärast, et temaga ei saanud keelebarjääri tõttu rääkida? Silmast silma oleks vist tursaks rääkinud?
Aga eestlaste majandusmõtlemises rääkides ei mõtleks ma suurejoonelistes terminites nagu monetarism või keinsism. Ikka pigem igati terved mõtted, et "mitte millestki ei teki midagi" ja "võlg on võõra oma".
Raamat "Väike valge riik" kirjeldab eestlast ühe pikalt Eestis elanud välismaalase vaatevinklist. Lugesin raamatu kaks korda läbi ja teisel korral oli vastuvaidlemise tahtmine palju väiksem kui esimesel korral. Siiski mõned seisukohad tunduvad groteskselt üle võlli aetud olevat. Ma ei tea küll kedagi, kes oleks oma maa või maja auto ostmiseks maha müünud. Pigem ikka on need ilusad suured autod palga eest liisitud või firma poolt liisitud. Vast natuke edevust asja taga on, aga praktilisust on oluliselt rohkem. Uus auto võib odavam tulla kui kasutatud pann, mille remondile ja kütusele hiigelsummasid läheb. Buumi ajal toimus vastupidine - eestlased ostsid kinnisvara, kuna peremees ja omanik olemine tundub üks identiteedi alus. Seda, et kinnisvara hind võib langeda või majanduslik olukord halveneda uskusid vähesed.
Eestlaste majanduslikud arusaamad pärinevad siiski oluliselt varasemast ajast, kui seda oli aasta 1970. Eks teadmine, et tuleb tööd teha, et töö on raske. Kuramuse Andres tappis ka Krõõda raske tööga ära ja ei läinud sotstoetusi küsima. Ma ei tea, kas oligi kusagilt küsida, aga kui oleks olnud, siis kas tõesti peremehe uhkus oleks lubanud küsida? Siis tuli pööre ja enam polnud peremehi... Võib olla ma eksin ja asi polnud üldse vahepealses ajas, vaid tänapäeva maailmas, kus on harjutud sellega, et riigilt saab toetusi. Nõukogude aeg sai mööda, aga endiselt on sama - tunne, et riik pole meie oma, vaid ikka endiselt mingi mõisnik, kelle tagant on auasi varastada ning kellelt võib nõuda ülalpidamist. Põlvkondade erinevus tuleb välja selles, kui mu üle 80-aastane tädi vaatab söötijäänud maad ja küsib, et kus siis nüüd on need inimesed, kellel pole tööd. Eks mina olen oma aja produkt. Õnneks on mul hästi läinud, aga oskaks ma midagi oma kätega teha, kui halvemini läheks. Riideid õmmelda, ise endale toitu kasvatada või ise remonti teha?
Selle poolest on Triin Jõe ikka väga sümpaatne, et ta ei jäänud käed rüpes ootama, vaid võttis ennast ise käsile. Samamoodi sümpaatne oli ka üks internetikommentaator, kes kirjutas, et talvisel ajal käib ta ise korteriühistutele lumerookimisteenust pakkumas.
Meid segab kõvasti võrdlus rikkama naabriga. Tundub ebaõiglane, et nemad saavad sama töö eest kordades rohkem palka ja unustame selle, et sel ajal kui meie paigal seisime liikusid nemad edasi ja kui me liikuma hakkasime, ei jäänud nad paigale seisma ja meid järele ootama.
Pronkssõdurist rääkides on mu mälestused ka natuke teistsugused. Turay väidab, et mäss tekkis pronkssõduri äraviimise pärast. Mina mäletan, et meeleavaldus ning lõhkumised linnas toimusid ENNE kriisiistungit, kus otsustati pronkssõduri minemaviimine. See minemaviimine saigi teoks üksnes tänu sellele, et meeleavaldajad läksid Tõnismäe pronkssõduri juurest eemale linna peale laamendama. Muidugi võin eksida ja otsus oli varem vastu võetud, aga siiski ei tahaks uskuda.
Ma olin kogu aeg selle poolt, et pronkssõdur alles jäetaks, sest pean linna elavaks organismiks, mis peaks peegeldama kõiki aegu. Isegi kui need ajad olid valusad ja halvad. Siiski juba enne pronkssõduri äraviimist korrigeerisin enda seisukohti. Sain aru, et pronkssõdur ei saa jääda südalinna trollipeatusesse, kui seal korraldatakse miitinguid, kus lehvitatakse NL lippudega. Näotu lugu, aga minu meelest on just need meeleavaldajad süüdi kuju teisaldamises.
Peale majanduse on raamatus räägitud veel mitme kandi pealt immigatsioonipoliitikast ja rassismist. Sisseränne idast oleks minu arvates siiski suurem probleem, kui autor seda ette kujutab. Nimelt on meil praegu juba mõnel pool raske hakkama saada teenindusasutustes eesti keelega. Kujutan, et mingi arv lisandunud umbkeelseid oleks see mass, mis sunniks eestlasi loobuma eesti keele kasutamisest. Võib olla eksin ja nad õpiksid eesti keele selgeks... aga võib olla mitte?
Teine asi on mõte, et kas meil on üldse suuremat sisserännet vaja. Rahvastik vananeb maailmas niigi ja seda protsessi ei peata. Tegelikult vist peakski kogu maailmas rahvastik vähenema ning selles poleks midagi halba, kui pensionid poleks välja mõeldud totra püramiidskeemina, mis nõuab maakera rahvastiku pidevat suurenemist, mis ühel momendil maksab inimkonnale valusalt kätte. Aga küll inimene aruka liigina mingi lahenduse välja mõtleb.
Rassismist ka. Mõtlen Eesti olusid teades, et viited sellele, et eestlaste rassilised eelarvamused on 70-ndatest on pehmelt öeldes kummaline. Mida õieti eestlased teadsid siin raudse eesriide taga mustanahalistest? Need on need aastad, kus ma tönnisin lugedes "Onu Tomi onnikest" ja lugesin õhinaga Harper Lee "Tappa laulurästast...". Eelarvamused said tekkida ikka alles pärast 1990 aastat. Muidugi võin olla ka pime, sest kirjeldatud intsidendid piiril tunduvad õõvastavad ning igasugust õiglustunnet riivavad. Niisiis see on vist maailm, millest mul pole aimugi.
Kui ma lugesin reedel lehest, et ilmub Abdul Turay sulest raamat, siis guugeldasin natuke ja põrkasin just selle artikli otsa, mille järgi raamatki pealkirja sai. Artiklit lugedes mõtlesin autorist, et ega ta rassismist küll vaba pole. Juba jutt sellest, et 95% mustanahalistest hääletas Obama poolt tekitab küsimuse, et kas nad hääletasid lähtuvalt rassilistest eelarvamustest.
Raamat muide oli palju parem kui ma artiklit lugedes eeldasin. Samas osutus majandusteooriast läbinärimine minu jaoks pisut raskeks ja veel raskemaks selles asjas autori seisukohast sotti saamine, kuna kohati tundus ta kiitev, samas laitev. Ise ennast kõrvalt ei näe ja mõnikord on abiks, kui keegi, kes pole asjas sees, vaatab ja analüüsib objektiivselt. Kui tal muidugi siin elades on võimalik täiesti objektiivseks jääda.
Üks väike mõte jäi vaevama. Turay on vaimustuses Mart Laarist, peab targaks poliitikuks Andrus Ansipit ja elegantseks ning arukaks naiseks Kadri Musta. Huvitaval kombel pea kõiki, keda ta küsitles. Huvitav, kas Savisaar liigitub mustade jõudude alla ainult sellepärast, et temaga ei saanud keelebarjääri tõttu rääkida? Silmast silma oleks vist tursaks rääkinud?
Saturday, December 15, 2012
Garri Kasparov "Male kui elu mudel"
Hoolimata pealkirjast tundub raamat mulle siiski rohkem male kui elu kirjeldus. Võib olla minu viga, sest eks ma olen ka elus (nagu maleski) rohkem taktik kui strateeg. Kui konkreetset eesmärki ei paista, siis ei rabele ja ei tunne vajadust ka eesmärke seada. Erinevalt malest võid käigu vahele jätta.
Raamatu alguses male ajalugu kirjeldades köitis huvi viide Adolf Andersseni malepartiile, mida tutvustatakse igale algajale maletajale. Otsisin selle internetist välja.
http://www.chessville.com/instruction/Annotated_Games/Anderssen-Kieseritzky.htm
Huvitav, kas tänapäevased suurmeistrid võivad ka sellisesse seisu sattuda ja ei anna enne alla?
Igal juhul portreed, mida Kasparov kaasaegsetest maletajatest joonistab, on intrigeerivad. Kui Tigran Petrosjan ja Anatoli Karpov on kujutatud tugeva kaitsemänguga maletajatena, siis Mihhail Tali puhul ei hoia ta värve kokku. Tal on kirjeldatud tõelise romantismiaja maletajana, sest võib hoobilt suunda vahetada. Ka Kerest oli raamatus kirjeldatud, peatükis "Hiiglavad teised".
Huvitav fakt, mille Kasparov raamatu välja toob, on jutt mälust. Kui esitada väga heale maletajale erinevaid seise mängudest, siis mäletab ta nendest pea poole rohkem kui keskpärane maletaja. Samas kui on jutt suvalistest malelaua seisudest, siis pole nende vahel erinevust. Järeldus on see, et suurmeistrid mäletavad sellepärast seise nii hästi, et nad tunnevad laual ära nähtud mustrid.
Raamatu alguses male ajalugu kirjeldades köitis huvi viide Adolf Andersseni malepartiile, mida tutvustatakse igale algajale maletajale. Otsisin selle internetist välja.
http://www.chessville.com/instruction/Annotated_Games/Anderssen-Kieseritzky.htm
Huvitav, kas tänapäevased suurmeistrid võivad ka sellisesse seisu sattuda ja ei anna enne alla?
Igal juhul portreed, mida Kasparov kaasaegsetest maletajatest joonistab, on intrigeerivad. Kui Tigran Petrosjan ja Anatoli Karpov on kujutatud tugeva kaitsemänguga maletajatena, siis Mihhail Tali puhul ei hoia ta värve kokku. Tal on kirjeldatud tõelise romantismiaja maletajana, sest võib hoobilt suunda vahetada. Ka Kerest oli raamatus kirjeldatud, peatükis "Hiiglavad teised".
Huvitav fakt, mille Kasparov raamatu välja toob, on jutt mälust. Kui esitada väga heale maletajale erinevaid seise mängudest, siis mäletab ta nendest pea poole rohkem kui keskpärane maletaja. Samas kui on jutt suvalistest malelaua seisudest, siis pole nende vahel erinevust. Järeldus on see, et suurmeistrid mäletavad sellepärast seise nii hästi, et nad tunnevad laual ära nähtud mustrid.
Subscribe to:
Posts (Atom)