Tõnu Kaalepi arvustus, et raamat sobiks Delfi Naistelehe foorumi kommeteerijatele, pani mind tõesti muigama. Ega midagi - ka mina mõtlesin seoses selle raamatuga Delfi Naistelehe kommetaariumist, aga hoopis teises võtmes: kui sealne tooniandev sõnum on selline, et kõik armukesed tuleriidale ja et teadke, et mees jääb alati oma naise juurde, siis see raamat käsitleb teemat hoopis teisest vaatenurgast. Sellises, igaüks on õnne väärt ja elada tuleb maksimaalselt. Et keskpärasega leppimine on allaandmine. Et julgus on kiitust väärt ja kannatamine ning leplikkus pole voorused. Huvitav, kas Kaalep ei näinud selles raamatus seda või ei lugenud lihtsalt läbi? Või muidugi teine võimalus - raamat on naistekas ja sobib naistele.
Mõtled küll, et mingi nutusest mahajätmisest rääkiv raamat on kas kurb, masendav, ärritav või igav. Aga minu meelest oli see rõõmus ja heatujuline. Olen ammu otsinud positiivseid raamatuid ja selle panen ka nendega ühte kasti. Nagu ka Gavalda eelmise loetud raamatu "Koos, see on kõik".
Eks lugu ise ole lihtne, aga raamat pole kindlasti mitte lame ega ka mitte halvasti kirjutatud - vastupidi, Gavalda sõnavalik ja väikesed dialoogid on omaette meistriteosed. Näiteks südamlikult soe väljend - "väikesed tüdrukud on ikka üks vahva leiutis"
Üks positiivne arvustus kah
http://danzumees.blogspot.com/2009/09/ma-armastasin-teda-anna-gavalda.html
No comments:
Post a Comment