Sunday, September 26, 2010

Urmas Väljaots "Minu Pariis"

Tahes-tahtmata tuleb mõte, et raamatu pealkiri peaks olema "Minu prantslased" või siis hoopis "Minu pariislased". Pariisist saab teada üsna vähe, hoopis rohkem juttu on tavadest, kommetest ja Pariisi elanikest. Niisiis väga palju näpunäiteid polnud selle kohta, et kuhu Pariisi minnes suunduda. Küll aga sain teada, kuidas Pariisiis käituda. Üsna muhe lugemine. Autoril on mehe kohta üsna tavatu hobi/eriala - mood. Raamatut lugedes rõõmustasin päris mitu korda, et mina Pariisis ei ela, sest moestandardid ja liigitused on minu jaoks liiga kõrgelennulised ning ma kas langeksin halli hiirekese kategooriasse või suudaksin hankida vulgaarse inimese aupaiste.
Tõeline üllatus oli teadmine, et kas Pariisis mitmetes avalikes käimlates (restoranis) auk põrandas. Autor muidugi ei osanud kommenteerida, kas see on nii ka naiste vetsus.
Aga mida ma teada sain prantslastest. Prantslane on ülimalt viisakas ja palun/tänan/vabandust sõna on kasutusel pea igas lauses. Prantslane tunneb väga hästi veine. Prantsusmaal streigitakse rohkem kui mujal Euroopas. Prantslase suurim hirm on olla vulgaarne. Praktikantide turg on paralleelselt tööjõuturuga ja konkurents on seal sama tihe. Prantsusmaal on üürilise väljatõstmine "talverahu" ajal keelatud. Ja palju teisi omapäraseid fakte.

2 comments:

  1. Vaidleksin selles osas vastu, et aimu saab Pariisist vähe. Jah, palju räägitakse prantslastest, kuid samas ka Pariisist. Hästi on välja toodud, mis ajal oleks hea Pariisi minna ja mida Pariisis ringi käies tähele panna. Samuti sellest, kus algab ja lõpeb Pariis ja, mida tähendavad prantslaste jaoks ümberkaudsed eeslinnad. Vähemalt mina sain küll mitmeid mõtteid, kuhu Pariisis minna ja kuhu mitte. Samas suurematest vaatamisväärsustest ei olegi mõtet kirjutada, need leiab igaüks vast ise ikka üles :)

    ReplyDelete
  2. Minu arvamus ei olnud mõeldud üldse halvustusena. Lihtsalt minu jaoks oli raamat pariislaste portree, mitte linna portree. Aga eks igaüks leiab raamatus oma ja ega ma ei arvanudki, et raamat peaks olema asjatundliku sõbra 10min kiirülevaade kohtadest, mida peaks Pariisi minnes vaatama.
    Kuigi see viimatimainitu on vast kõige parem reisijuht, siis ilukirjanduslikku pakendit pole sealt loota

    ReplyDelete