Nähtud. Veniv nagu tavaliselt eesti film ikka, tegelaskujud äratasid pigem piinlikkust kui kaastunnet. Keegi ei olnud sümpaatne. Ja äkki, päris lõpus käis miski plõks, miski läks järsku lahti ja tundsin lugupidamist võime üle elada nii intensiivselt samas päevas, et suudad kõigele käega lüüa. Kogu film muutus järsku sissejuhatuseks sellele mõttele.
Kui poleks seda hollywoodi üle ilkuvat häpi endi, siis peaksin väga heaks filmiks. Nüüd oleks soovinud, et film oleks pisut varem ära lõppenud - siis, kui see veel usutav oli.
Aga see on ainult minu arvamus.
Üks seik jäi mulle filmis arusaamatuks. Mis pagana seiklus selle Vlassoviga vahepeal toimus?
No comments:
Post a Comment