Triloogia koosneb kolmest raamatust "Näljamängud", "Lahvatab leek", "Pilapasknäär".
Tegevus toimub tulevikumaailmas, kus praeguse Põhja-Ameerika territooriumil asub Kapitoolium, mida ümbritsevad 13 ringkonda. Ringkonnad on spetsialiseerunud ja sealne elanikkond on üsna vaene võrreldes Kapitooliumi rahvaga.
Et keegi ei unustaks Kapitooliumi ülimuslikkust ega unistakski ülestõusust, on Kapitoolium välja mõelnud Näljamängud, mis kujutavad endast ringkonnast loosiga valitud laste omavahelist võitlust ja selle reaalajas ülekannet televisioonis. Võitja saab olla ainult üks - viimane ellujääja.
Peategelane vahetab välja oma noorema õe, kes pidi loosi tahtel osalema mängudel. Arvestades õe pehmet iseloomu poleks too seal hakkama saanud. Peategelane ise on üsna karm, umbusklik ja oma ea kohta ülimalt pragmaatiline tüdruk.
Raamat oli väga ladusalt loetav. Kui esimene osa tundus nagu tüüpiline noortekas, siis teine läks pisut karmiks armastusromaaniks ja kolmas, hoolimata juba ette ära arvatud süsteemi kokkuvarisemisest, lõppes süngemalt ja minoorsemalt kui oleksin oletanud ning järsku ei tundunud raamat enam lasteraamatuna. Tegelikult tõmbas raamatu otsad väga õnnestunult kokku, sest tüüpiline lõpp - kõik said heaks, pahad hävisid või kasvasid ümber - poleks olnud loogiline. Lõpuga viidi asjad usutavuse tasemele ja püstitati olulise küsimus, kuidas inimkond ikka jõudis nii jäleda asjani nagu Näljamängud.
Mõtlesin pärast seda veelkord lasteraamatute süngeks muutumise üle. "Hamelin pärast rotte" oli minu jaoks see pöördepunkt, mis pani mõtlema, et lasteraamatuid ei tahaks küll laste kätte anda. Või tegelikult oli selline juba "Vennad Lõvisüdamed".
No comments:
Post a Comment