Teema huvitab mind sellepärast, et ka minu isa sai selle haiguse. Samuti teadmine, et haigus on pärilik. Ka mind on vaevanud küsimused selle kohta, kas Alzheimeris inimene üldse saab millestki aru. Kas miski jäädvustub üldse mällu? Missugusena ta näeb maailma? Kas tal on oma soovid ja unistused seoses eluga - kas ta sooviks pigem surnud olla?
Tõestisündinud loo peategelane Rene on psühholoog, kes vanaduses jääb Alzheimerisse. Loo on kirja pannud tema tütar, kes võitleb lõpuni selle eest, et ka dementsetel oleks inimväärne elu.
Mõeldes faktidele, et maailmas on 34 miljonit dementset, võiks nendega lausa oma suure riigi rajada. Rene tegi avastuse, tol ajal, kui ta juba oli haigestunud, et inimesed sünnivad Alzheimeriga ning see süveneb iga päevaga. Ainult paljud surevad enne mõnda teise haigusesse, kui Alzheimeri sümptomid kohale jõuavad. See võib olla haige aju väljamõeldis. Samas ei pruugi see ka vale olla. Raamatus tuuakse arve, et kui kuni 55 astastest kannatab Alzheimeri all 0,03%, siis üle 95 aastaste seas on neid juba üle 42%.
Mõte sellest, et vanaduses käitutakse dementse inimesega nagu mingi kõntsaga. Topitakse täis ravimeid, mis võivad kõigi uurimuste järgi nende elule ohtlikud olla. Seotakse voodi külge kinni. Ei viida piisavalt sageli tualetti ja lastakse täislastud pükstes vedeleda. Ei anta piisavalt aega söömiseks ja kuna söömine on vaevaline, siis sageli on need vanurid alatoidetud.
Arusaadav, miks rahusteid topitakse. Ikka sellepärast, et hämarolekus mõistusega inimene võib olla tülikas. Mõtte ajel püüab põgeneda, tülitab teisi, rikub mööblit, lagastab, ei allu korraldustele. Lihtne on rohtudega tuimastada.
Samas pildikesi sellest Alzheimeri elust, mis ei pruugigi nii värvitu olla. Rene võtab riiulist kaisulooma, küsides selle jaoks enne luba. Stella ei keela. Rene pigistab seda ja ohkab siis: "See on täiesti kuiv. Temas pole terakestki mahla järel"
Samas kui palju puutus tütar isaga sel ajal kokku. Olid nad 24/7 kõrvuti ja kas tütar hoolitses oma isa eest päev päevalt või oli ta aeg-ajal pealtvaataja?
ReplyDeleteLugu on kirjutatud tütre vaatenurgast, kelle tunded on segatud sellega, et jutt käib tema isast. Kui ta aga ise temaga koos sel ajal päevast päeva ei elanud, siis ei saa kahjuks tema arvamust väga arvestada. Ei ole küll teost lugenud, kui vastuseid ootaks küll neile küsimustele.
ReplyDelete