Tuumaenergia

Eelmise nädala Kolmeraudset vaadates oli mul pisut kahju saatekülalistest. Aleksei Lotman ja Kalev Kallemets tulid, said eetriaega. Sellist eetriaega, millest võiks ainult unistada ja kahjuks polnud ette valmistunud. Vähemalt mulle jäi selline mulje. Mõlemal olid rääkida mingitest uurimustest, aga kumbagil polnud tuua mingeid arve, mingeid viiteid.
Vaidlus kohati läks tuliseks, nagu oleksid emotsioonid võinud seda auku täita. Samas ei saanud ühtegi uut fakti teada. Valetan. Mingi teadmine tuli, et kuidagi on tuumajaam lindudel kahjulik, aga vist seostus see sellega, et iga inimese ehitis on lindudele ohtlik.
Olen kuulnud ka mingit juttu, et tuumaenergia on ökoloogiliselt kõige puhtam, aga ma ei tea, kas see on linnalegend. Tuumaenergia puhul on mitmed küsimused, mis mind huvitavad. Näiteks see, kas tuumajaamadel on oma eluiga ja mis saab vananenud tuumajaamadest? Kas on mingi relv, mis võib tuumajaamale ohtlik olla? Kas peale maavärina on veel mingeid looduslikke tegureid, mis võivad mõjustada tuumajaama? Kuidas toimetatakse tuumajaamadesse uraani? Kas tooraine toomisega võivad mingid riskid kaasneda? Näiteks terroristidel midagi teha. On päris jube kujutleda, et maa on tuumajaamasid täis pikitud.
Lugesin tänasest lehest, et energiavajadus järjest suureneb ja me läheme pirruvalgele tagasi, kui ma nüüd kohe ei võta tuumaenergiat kasutusele ja et see on paratamatus.
Kõlab natuke emotsionaalse liialdusena. Energia piiramisest veel laevalgus ei kao. Mõtlen, et ma ei tarvita elektrit rohkem kui 10 aastat tagasi. Kodutehnika on paremaks läinud. Laes on säästupirnid. Tööstus vast tõesti tarbib rohkem? Või siis ei tarbi? Numbreid, rohkem numbreid. Vähem emotsioone.