Keset Võimaluste merd asub Taani kõige maalilisem saar, mille nimi on Finø ja mida kutsutakse Taani Gran Canariaks. Saar jääb geograafiliselt üsna Rootsi lähikonda. Põhiliseks tegevusalaks on seal kalastamine ja turism.
Saarel on perekond, kelle perekonnanimi nii üllatav kui see ka ei oleks, on samuti Finø. Ekstsentrilisel ja silmatorkava välimusega paaril on 3 nutikat last, kes on arukad ning südamlikud hoolimata sellest, et nende vanematel oleks aasta saamatuma lapsevanema nimele kandideerides tõsiseid eeldusi. Parimatel päevadel on pilt peaaegu idülliline. Kirikuõpetajast isa kokkab õhinaga ja ema töötab mingi järjekordse leiutise kallal. Enamuse ajast püüab see paar taltsutada oma sisemisi elevante, et nood lendu ei pääseks. Õnneks on neil terve mõistusega lapsed, kes valvavad nende järjel ning katsuvad süütuid elevantide teelt eemale hoida.
Antud loos on lapsed järjekordse vanematehäire ees - vanemad on kadunud, lapsed pannakse turvalisuse huvides narkomaanide võõrutusravilasse Suurel Mäel. Kohaliku seltskonna vastu poleks lastel midagi, aga mure vanemate pärast sunnib neid põgenema ja tõelise spioonitöö ette võtma. Laste juhiks on keskmine laps, 16 aastane tüdruk nimega Tilde, kes on olemuselt tippadvokaadi, diplomaadi ja strateegi ristsugutis ning suudab kõigele lisaks hüpnotiseerida ära kõik inimesed, kes temaga kokku puutuvad. Tilde juhib ühte ebatavalist telefoniseksiäri ja temas peitub moralist ning maailmaparandaja.
Tilde on ka see, kes defineerib ukse mõiste: on olemas uks, mis avaneb siis, kui inimene on täiuslikult õnnelik. Nii õnnelik, et järsku kõik minevik ja tulevik kaovad ja järsku näeb nüüd ja täna selles hetkes kõike väga selgelt. Intuitsioon on ukse paotumise tunnus. Uks võib avaneda ka siis, kui on juhtumas midagi möödapääsmatut ning lõplikku.
Võib olla ma ei suutnud definitsiooni nii õigesti ja täpselt välja tuua, sest mina pole tundnud ukse avanemist.
Kui raamatu esimene pool meeldis mulle väga, siis lõpp läks minu jaoks veidi liiga kirjuks ja jaburaks. Peter Høeg sobib minu meelest paremini igat liiki emotsionaalselt huvitavaid mõtteid ja teooriaid kirjeldama, kui spiooni- või kelmiromaani kirjutama, aga see on ehk ainult minu arvamus. Olen küll tema kõiki (?) eestikeeles ilmunud raamatuid lugenud ja kuigi "Preili Smilla lumetaju" ja "Vaikne tüdruk" meeldivad, siis lemmikuks jääb endiselt "Piiri peal"
No comments:
Post a Comment