"Ei tohi magama jääda" on raamat 47 aastasest naisest, kes igal õhtul magama minnes kaotab kõik oma mälestused ja hommikul hakkab neid jälle taastama. Võib olla ka minu mälu teeb trikke, aga mulle tundub, et Murdoch kirjutas raamatus "Kell" sarnasest juhtumist, aga vist kadusid ainult emotsioonid. Kui tolles raamatus tundus selline mälu kaotus isegi positiivsena, et iga päev on võimalik uusi elamusi saada, siis siin on inimese elu täielik põrgu. Alates hommikusest ehmatusest, et oled vägivaldsest valesse stseeni kistud, vales kohas ja kehas, vale inimese kõrval, ja edasine süüdlaslikult püüdlik teesklus. Naine hakkab pidama psühhiaatri soovitusel, oma mehe eest varjates, päevikut, mis aga toob esile valesid ja vastuolusid ning raamat muutub kriminulliks. Kaane tagakülje lugemise järel kahjuks üsnagi äraarvatav lõpp.
Raamatule ma sama kalki hinnangut ei anna. On üsna huvitav lugeda naise päeviku järjekordset hommikut. Korra mõtlesin, et selline detektiivitöö ja salatsemine nõuab püsivust. Siis mõtlesin, et püsivusest saab rääkida siis, kui pead igapäevaselt pingutama. Kui iga päev ongi see ainuke päev, mida mäletad, siis me ei saa ju rääkida püsivusest. Rutiin puudub
No comments:
Post a Comment