Igavene haud

Arthur Clarke "Linn ja tähed" raamatus on situatsioon, kus tegelased jõuavad planeedile, mis edastab selget hoiatussignaali. Signaal on saadetud meelte tasandil, tõenäoliselt mõistetav kõigile mõtlevatele olenditele ja signaaliga hoiatatakse sissetungijaid mingite seeni meenutavate ehitiste eest. Ometigi on näha, et kosmoserändurid on maandunud planeedil, üritanud seda nn seent rikkuda ning selle käigus kaotanud kosmoselaeva. Inimesed on uudishimulik liik. Huvitav, mida seal ikka ladustati? Tuumajäätmeid?
Nüüd on ka Soome tuumajäätmete ladustamise probleemi ees. Seal loobuti mõttest saata jäätmed kosmosesse või matta ookeani ning otsustati turvalisema lahenduse, kivis ladustamise, kasuks. Turvalise lahenduse nimi on Onkalo ja turvalisel lahendusel on ainult üks turvarisk ja see on inimene. Inimlik uudishimu. Kas me suudame 100tuh aasta taha edastada järeltulijatele sõnumi sellest, et hoiukoht on ohtlik ja nad ei tohi seda avada? Kas inimkond räägib siis veel sama keelt? Kas neil on arenenud tehnoloogia? Kas nad saavad hoiatusest aru ja kui saavad, siis kas nad võtavad hoiatust kuulda?
Tuleviku inimesega suhtlemine tundub sama keeruline, nagu suhtlemine mistahes tulnukatega. Me ei tea, kes nad on. Aga arenenud liigil eeldame alati uudishimu. Kas tuleviku inimene võib arvata, et tegu on millegi sarnasega nagu püramiidid? Kas me täna üldse saame minevikust saadud sõnumitest aru?
Ja kui nii ohtlikud on ainult ühe väikese riigi jäätmed, siis mis saab üldse Maast?
http://en.wikipedia.org/wiki/Olkiluoto_Nuclear_Power_Plant

Alpimaja

Alpimaja on sportlaste treenimine hapniku defitsiidi tingimustes.
Ulmelugejana tean ma loomulikult Harglat kui kirjanikku. Samas pole kunagi Eesti ulmet maailmatasemega võrdseks pidanud. Samas seda seriaali vaadates mõtlesin küll, et seda annaks väljapoolegi müüa. Polnud selles eesti filmile omast uimasust, vaid tegu oli tõeliselt seiklusliku ja dünaamilise looga. Lihtsameelse maatüdrukuna vast mõtlen, et kas meie väikeriigis saab ikka sedaliiki peent konspiratsiooni arendada, samas... vast on kõik võimalik.

Muljet avaldab töö, mille on Hargla teemat uurides ära teinud. Muidugi  kirjanikuna võib tal olla pagas täis igasuguseid hetkel tarbetuid teadmisi, mida kasutada. Ega mina ju tegelikult ei tea, kuidas sünnivad raamatud/stsenaariumid erinevatel inimestel.
Minu ootus lõpule oli, et paha paljastatakse ja peategelane demonstreerib taset. Võib olla ehk pisut traagikat. Lõpp, kus selgub tegelik hall kardinal ning see, et peategelasel, hoolimata kogemustest, on endalgi nöörid, oli minu jaoks heas mõttes šokk, üllatus, milleks ma polnud valmis. Olen elus nii palju filme näinud, et lõpu võte, kus peategelane paneb kildudest tervikpilti kokku, ei tundunud millegi väga värskena. Samas sobis see sellisesse filmi.

Võib olla oleks asi natuke parem olnud, kui olekski asja kompaktsemaks teinud ning saanud täispika mängufilmi? Praegu on see jutiga vaadates täispikk 5 tunnine lugu.

Lugesin praegu, et Alpimaja vaatajanumbrid ei ole head. Mind see pisut üllatab

Inimkonna immuniseerimine

Eelmises "Kolmeraudses" ütles Linnar Priimägi välja huvitava mõtte, et lapsi tuleks meedia vastu immuniseerida. Iseenesest hea mõte kasvatada lapsi, kellel on poogen sellest, mis nendest räägitakse, õpetada empaatiat ja kaastunnet vaese ajakirjaniku suhtes, aga ikkagi. Mis siis teha, kui teised lapsed pole sama hästi immuniseeritud ja kuulutavad klassikaaslase, kelle perekonnast leht jama kirjutab, paariaks?
Kas tõesti on ükskõiksust kasvatada lihtsam kui kehtestada mõned lihtsalt reeglid meediale, internetile, millele iganes? Või siis tõesti on nii, et vaesel kollast kirjutaval kirjatsural pole midagi lastele lauale panna, kui ta teiste eraelus ei tuhni?

Mõni aeg tagasi oli Rohke Debelaki uudistes järgmine teade, et tööpuudus suureneb ja see tähendab, et töö on otsa lõppenud. Ja on loomulik, et kui kõik töö on tehtud, siis lõpuks saavad enamikust inimestest rantjeed. Kas meil siin Eestis on ikka kõik töö ära tehtud, et vorsti leivale saamiseks tuleb tegeleda millegagi, mida kellelegi vaja pole?

Elu vägi

Olen kasutanud nüüd juba üle kuu Elioni salvestamiseteenust ja see on muutnud mu vaatamisharjumusi. Nimelt võtsin vastu otsuse, et otse enam TV-d ei vaata, vaid ainult saateid, mida ma olen maha salvestanud. Minusuguse TV sõltlase jaoks tähendab see seda, et ma ei keera telekat koju minnes sisse ja ei jää kogemata jõllitama mingeid täiesti mõttetuid seriaale. Kui ma ei viitsi saadet vaadata hiljem, kui ta eetris on - tähendab polnudki väärt vaatamist. 50tundi salvestusi 8 päeva jooksul tähendab seda, et ma pean mingi valiku tegema ning valik on muutunud paremaks. Ma ju võin oma aju säästmise nimel selle 5EURi maksta.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tänu sellisele teleka kasutusele avastasin enda jaoks huvitava doki, mis on eetris laupäeva
õhtuti "Elu vägi". Kui ma esimest korda seda saadet vaatasin, siis mõtlesin, et sattusin kogemata loodusdoki eriti huvitav osa peale. Nüüd olen vaadanud juba 3 saadet ja üks osa on huvitavam kui teine. Imestan endamisi, kuidas on võimalik, et loodusfilm KALADEST on huvitav nagu mingi X-failide osa. Täielik lummus. Ainus kahjutunne on sellest, et ma nii hilja selle avastasin. Saan aru, et eile oli selle filmi eelviimane osa ning järgmisel nädalal on juba viimane. Ja nägemata jäi 2 osa.
Niisiis täiesti tasumata reklaam - järgmisel laupäeval 18:45 on ilmselt ETV-lt selle seriaali viimane. Vaadake kindlasti! Kordus pühapäeval 12:05.

Muide, seoses Ida-Aafrika rifijärvede osaga hakkasin neid riike uurima internetist ja avastasin üllatusega, et Eesti sõlmis Malawiga diplomaatilised suhted alles eelmise aasta juulis.

Foorum

Vaatasin praegu korduses eilset Foorumit. Mis torkas silma, see oli Pakosta ründav kõneviis ja teiste jutule vahele rääkimine. Tema jutule ei seganud keegi vahele. Pakosta on alati mulle sümpaatsena tundunud, aga Foorumi laadsed debatid tekitavad tahtmise kehtestada poliitikutele reegel, et nad peavad alati teisel arvamusel oleva inimese suhtes lugupidavad olema. Kui miski muu ei aita, siis peaks kehtestama teise suhtes kõneviisi "Teie kõrgeausus".
Poliitikud ei peaks ju ometi omavahel tülis olema. Nad peaksid rahulikult teiste ideid kaaluma ja konsensuse leidma. Praegu tundsin lausa seljanahaga, kuidas Pakosta repliigid teises inimeses solvumise tekitasid. Mis kokkuleppeid saaks olla, kui inimesed on üksteise peale solvunud?

Saatejuhil oli õigus - kõik räägivad ja keegi ei kuula teist.

Tallinna ühistransport 2013

Tallinlasena peaks nagu hääletama minema, aga kuna on öeldud, et hääletajate arvust ei sõltu midagi, siis minust ilmselt ka ei sõltu midagi. Mind huvitab rohkem, mis selle küsitluse JAH-ist ja EI-st sõltub.

Kes meist ei tahaks tasuta lõunaid, aga ma kardan, et see päriselt tasuta ei ole. Jutt, mida ma täna lehest lugesin, tekitab rohkem küsimusi, kui vastab nendele. Kui 5 miljonit EUR on võimalik kokku hoida ühistranspordiettevõtete ühendamisest (mida iganes see ka tähendaks), siis miks seda siiani pole tehtud? Raha vedeleb lihtsalt maas või? Ja mis tähenda 7,4 miljonit veevärgilt? Mis veevärgilt?
Rohkem usun seda, et loodetakse rohkem inimesi linna sisseregistreerida, et tulumaksubaasi suurendada. Samas on see esiteks väga näotu võte - oleks naljakas, kui ühe maakonna eestlane tahab teise maakonna eestlasele "ära teha".  Teiseks ei usu, et selles see 14 miljonit kokku saadakse.
Niisiis kas Tallinn tahab võlgu võtta? Või hoiab teede parandamise pealt kokku? Pallasti tänava üks pool on nüüd korras, aga see jupp, mis läheb Valge tänava poole, on auklikum kui kunagi varem.

Hull oleks muidugi, kui inimesed tõesti hakkaksidki kõik ühistransporti kasutama. Siis oleks tarvis veel sõidukeid juurde osta. Rääkimata parklatasudest, mis ka jäävad siis linnal saamata.

Niisiis minna hääletusele ja vastata, et "MA EI TEA". Sõltub sellest, kust see raha võetakse.
Või ei plaanitagi seda teoks teha? Võib olla peaksime rõõmsad olema, kui tasuta ühistransporti ei tule ja maksumaksja pääseb ainult selle küsitluse hinnaga?

Peter Høeg "Elevanditalitajate lapsed"

Keset Võimaluste merd asub Taani kõige maalilisem saar, mille nimi on Finø ja mida kutsutakse Taani Gran Canariaks. Saar jääb geograafiliselt üsna Rootsi lähikonda. Põhiliseks tegevusalaks on seal kalastamine ja turism.
Saarel on perekond, kelle perekonnanimi nii üllatav kui see ka ei oleks, on samuti Finø. Ekstsentrilisel ja silmatorkava välimusega paaril on 3 nutikat last, kes on arukad ning südamlikud hoolimata sellest, et nende vanematel oleks aasta saamatuma lapsevanema nimele kandideerides tõsiseid eeldusi. Parimatel päevadel on pilt peaaegu idülliline. Kirikuõpetajast isa kokkab õhinaga ja ema töötab mingi järjekordse leiutise kallal. Enamuse ajast püüab see paar taltsutada oma sisemisi elevante, et nood lendu ei pääseks. Õnneks on neil terve mõistusega lapsed, kes valvavad nende järjel ning katsuvad süütuid elevantide teelt eemale hoida.
Antud loos on lapsed järjekordse vanematehäire ees - vanemad on kadunud, lapsed pannakse turvalisuse huvides narkomaanide võõrutusravilasse Suurel Mäel. Kohaliku seltskonna vastu poleks lastel midagi, aga mure vanemate pärast sunnib neid põgenema ja tõelise spioonitöö ette võtma. Laste juhiks on keskmine laps, 16 aastane tüdruk nimega Tilde, kes on olemuselt tippadvokaadi, diplomaadi ja strateegi ristsugutis ning suudab kõigele lisaks hüpnotiseerida ära kõik inimesed, kes temaga kokku puutuvad. Tilde juhib ühte ebatavalist telefoniseksiäri ja temas peitub moralist ning maailmaparandaja.
Tilde on ka see, kes defineerib ukse mõiste: on olemas uks, mis avaneb siis, kui inimene on täiuslikult õnnelik. Nii õnnelik, et järsku kõik minevik ja tulevik kaovad ja järsku näeb nüüd ja täna selles hetkes kõike väga selgelt. Intuitsioon on ukse paotumise tunnus. Uks võib avaneda ka siis, kui on juhtumas midagi möödapääsmatut ning lõplikku.
Võib olla ma ei suutnud definitsiooni nii õigesti ja täpselt välja tuua, sest mina pole tundnud ukse avanemist.

Kui raamatu esimene pool meeldis mulle väga, siis lõpp läks minu jaoks veidi liiga kirjuks ja jaburaks. Peter Høeg sobib minu meelest paremini igat liiki emotsionaalselt huvitavaid mõtteid ja teooriaid kirjeldama, kui spiooni- või kelmiromaani kirjutama, aga see on ehk ainult minu arvamus. Olen küll tema kõiki (?) eestikeeles ilmunud raamatuid lugenud ja kuigi "Preili Smilla lumetaju" ja "Vaikne tüdruk" meeldivad, siis lemmikuks jääb endiselt "Piiri peal"