Müügil on Atwoodi uus raamat "Uputuse aasta". Mida aeg edasi, seda rohkem Atwood mulle meeldib ja tema "Orüks ja Ruik" oli võrratu. Vähemalt kaane järgi tundus, et tegu on jälle ulmega. Alustab esimesest uputusest ja lõpetab tulevasega.
Samas raamatu kaanehind ületas minu taluvusläve - 300-ga võib juba harjuma hakata, aga mitte 400-ga. Ilmselt külastan mingil ajal raamatukogu. Mingil ajal hakkan vist üldse Eesti Raamatut boikoteerima. See firma juhib praegu raamatute hinnatõusu.
Raamatupoodi läksin sellepärast, et mõtlesin osta selle paljuräägitud "Nullpunkti", aga Atwoodi raamat pani raamatukogule mõtlema. Ma siis mõtlen kohe laiemalt selles teemas. Lisaks äratas tähelepanu raamat Jon Ronson "Mehed, kes jõllitavad kitsesid". Tuli kusagilt ajusügavusest teadmine, et asi on film ja et peaks ka selle listi lisama. Lehitsemisel tundus täiesti loetavana.
------------------------
Taluvusläve ületamisest - kas lävi ületatakse siis, kui algab taluvustsoon või siis, kui lahkutakse taluvustsoonist? Sama küsimus valuläve kohta.
Friday, April 30, 2010
Tuesday, April 27, 2010
See kirutud pensionifond
Hakkas huvitama, kuidas on lood Läti ja Leedu pensionifondidega. Pisut piinlikkust tundes, et sõbralike naabermaade kohta on mul selle koha peal täielik tühik, hakkasin täna asja uurima. Eriti muidugi huvitas, et kas nemad hävisid samamoodi kui meie. Siis oleks ühtsustunne nagu Balti ketis.
Niisiis Läti:
Lätlastel kohustuslik-vabatahtlik II on vabatahtlik ainult enne 1971 aastat sündinutele. Inimene ise ei pea midagi juurde maksma - riik teeb ümberjaotuse makstud pensionikindlustusest, mis on 20% palgast nagu meilgi. Auahne plaani järgi pidi 2% pärast 2006 aastat tõusma 10%-ni 2010-ndaks aastaks ja riiklik pensioniosa jääma selle võrra väiksemaks. Paraku oli numbrid 2008-ndaks aastaks nii ilusad, et valitsus tõstis protsendi kohe kaheksale. Niisiis lätlased said tipust rohkem osta. Samas lätlaste pensionifondid ei koosne nii suures ulatuses aktsiatest kui meie omad ja erilisi langusi seal polnud. IMF-i soovitusel alandasid lätlased II samba protsendi 2%-ni.
Nurinad lätlaste seas? Pole aimugi. Samas kuna tegu on üsna kohustusliku sambaga ja isiklik tulu ei vähene, siis pole teada, kas neile langused kuidagi mõjuvad. Peaks veel uurima, kas Parexis olid ka pensionifondid
Leedu:
Leedulastel on II sammas täiesti vabatahtlik. Sotsiaalmaks on leedus 34 protsenti ja sellest 25,9 protsenti on pensionikindlustusmakse. (Pole kindel, kas algallikas ei eksi, aga sellisel juhul on pensionikindlustus leedus ainult 8,8%, pigem ikka 25,9% palgast). II sammas alustas seal kogumist 2004 aastal. II samba makse suurus pidi tõusma 2,5% kuni 5,5% 2010 aastaks, aga vähendati praegu 3% peale.
Niisiis Läti:
Lätlastel kohustuslik-vabatahtlik II on vabatahtlik ainult enne 1971 aastat sündinutele. Inimene ise ei pea midagi juurde maksma - riik teeb ümberjaotuse makstud pensionikindlustusest, mis on 20% palgast nagu meilgi. Auahne plaani järgi pidi 2% pärast 2006 aastat tõusma 10%-ni 2010-ndaks aastaks ja riiklik pensioniosa jääma selle võrra väiksemaks. Paraku oli numbrid 2008-ndaks aastaks nii ilusad, et valitsus tõstis protsendi kohe kaheksale. Niisiis lätlased said tipust rohkem osta. Samas lätlaste pensionifondid ei koosne nii suures ulatuses aktsiatest kui meie omad ja erilisi langusi seal polnud. IMF-i soovitusel alandasid lätlased II samba protsendi 2%-ni.
Nurinad lätlaste seas? Pole aimugi. Samas kuna tegu on üsna kohustusliku sambaga ja isiklik tulu ei vähene, siis pole teada, kas neile langused kuidagi mõjuvad. Peaks veel uurima, kas Parexis olid ka pensionifondid
Leedu:
Leedulastel on II sammas täiesti vabatahtlik. Sotsiaalmaks on leedus 34 protsenti ja sellest 25,9 protsenti on pensionikindlustusmakse. (Pole kindel, kas algallikas ei eksi, aga sellisel juhul on pensionikindlustus leedus ainult 8,8%, pigem ikka 25,9% palgast). II sammas alustas seal kogumist 2004 aastal. II samba makse suurus pidi tõusma 2,5% kuni 5,5% 2010 aastaks, aga vähendati praegu 3% peale.
Monday, April 26, 2010
Juhuslikult
ETV üks küsitletav koolipoiss ütles, et koju jõudes ta küll pornot ei vaata. Ainult vahetevahel näitab telekas juhuslikult pornot, kui ta on sõpradega kokkusaanud.
Ettevaatust, lapsevanemad! Sõpradega kokkusaamine põhjustab täiesti tavalistes kanalites hämmeldust ja nad hakkavad pornot näitama.
Ettevaatust, lapsevanemad! Sõpradega kokkusaamine põhjustab täiesti tavalistes kanalites hämmeldust ja nad hakkavad pornot näitama.
Muinasjutud ja psühhoanalüüs
Mõned asjad on maailmas nii enesestmõistetavad, et ei ole kunagi mõelnud, et pead neid tõestama. Küüned teevad mööda klaasi allalibisedes vastikut häält, heeringas magusa vahukoorega on vastik, fantaasiapuudus on halb ning muinasjuttude ja ulme lugejad ei ole rumalad inimesed.
Niisiis tekib raskusi Mardile seletamisega, miks muinasjuttude lugemine ei ole mõttetu tegevus ja et sellega ei tegelegi ainult arengupuudega täiskasvanud. Vähemalt mina ise ei arva, et olen arengupuudega ja minu arvamusest mulle piisab täiesti. Eks ju! Muidugi Mart on omamoodi frukt ja kui ta juba lasteaia ealisena oli kasvatajale sügavalt silmavaadates küsinud, et on tollel äkki midagi mõistusega lahti. Loomad ju ei räägi. Minu ütlusest, et muinasjutu/ulme lugemine pole kiiks, talle ei piisa. Tal on tarvis autoriteeti, aga autoriteediks teeb kraad ning avaldatud kirjutiste arv. Niimoodi.
Huvitaval kombel just Mart oli see, kes saatis mulle Sirbis ilmunud Jaanus Adamsoni artikli pealkirjaga Muinasjutuline psühhoanalüüs
Artikkel tegelikult refereerib raamatut Bruno Bettelheim "Muinasjuttude võlujõud" ning üritab leida ühisosa psühhoanalüüsi ja muinasjuttude vahel leides, et päris mitmes kohas autori tekstis saaks sõna muinasjutt asendada sõnaga psühhoanalüüs. Aga mitte selles ei ole asi. Üritasin tekstist leida kohti, mis kaitseksid muinasjuttu.
- Muinasjutud räägivad meie teadvuse ja alateadvusega ja seetõttu ei ole vaja vältida vasturääkivusi, kuna need eksisteerivad kergesti meie alateadvuses.
- (Muinajuttude vägivaldusest rääkides) Bettelheim selgitab ning põhjendab ka laste vajadust seesuguse vägivalla järele, nende ÕIGUST sellele – julmust, sadismi ja muid metsikusi ei tohiks muinasjuttudest kunagi maha kraapida. Miks? Eeskätt seetõttu, et lapsed ei hakkaks end tundma ainsate (moraalsete) värdjatena maamunal.
- (Õnnelikest lõppudest rääkides) Laps kogeb lõplikku edu tähtsusetuna, kui tema sügavad alateadlikud mured ei ole leidnud lahendust. Muinasjutus sümboliseerib seda kurjategija hävitamine. (...) Mida julmemalt nende kurjategijatega ümber käiakse, seda kindlamalt laps end tunneb
Kokkuvõttes kui ma otsisin artiklist põhjendust selle kohta, milleks muinasjutud head on, pean ma pettuma. Artikli arvates sobivad muinasjutud samale sihtgrupile, kellele psühhoanalüüs - infantiilselt labiilse ja liialdusliku tundemaailmaga inimesele, isikule, kellel on kalduvus mõõdutunde kadumisele ja liialdustele.
Betterheimi raamatut ma ostma ei torma. Kui raamatukogus peaks olema, eks siis loen. Kurvaks tegi muidugi tõdemus, et ju ma ikka olen infantiilne. Samas helge poole pealt vaadates on artiklis ka ilus Freudi tsitaat: "normaalne inimene pole mitte ainult palju ebamoraalsem, kui ta usub, vaid ka palju moraalsem, kui ta teab". Ja psühhoanalüüsi kasulikkusest (tsitaat jällegi artiklist):
Oma teadvustamatust tasuks niisiis analüüsida: me ei ole sinna tõrjunud mitte ainult kõige halvema, vaid ka kõige parema osa iseendast, liialdavad, vastuolulised ja vägivaldsed nagu me oleme
Niisiis tekib raskusi Mardile seletamisega, miks muinasjuttude lugemine ei ole mõttetu tegevus ja et sellega ei tegelegi ainult arengupuudega täiskasvanud. Vähemalt mina ise ei arva, et olen arengupuudega ja minu arvamusest mulle piisab täiesti. Eks ju! Muidugi Mart on omamoodi frukt ja kui ta juba lasteaia ealisena oli kasvatajale sügavalt silmavaadates küsinud, et on tollel äkki midagi mõistusega lahti. Loomad ju ei räägi. Minu ütlusest, et muinasjutu/ulme lugemine pole kiiks, talle ei piisa. Tal on tarvis autoriteeti, aga autoriteediks teeb kraad ning avaldatud kirjutiste arv. Niimoodi.
Huvitaval kombel just Mart oli see, kes saatis mulle Sirbis ilmunud Jaanus Adamsoni artikli pealkirjaga Muinasjutuline psühhoanalüüs
Artikkel tegelikult refereerib raamatut Bruno Bettelheim "Muinasjuttude võlujõud" ning üritab leida ühisosa psühhoanalüüsi ja muinasjuttude vahel leides, et päris mitmes kohas autori tekstis saaks sõna muinasjutt asendada sõnaga psühhoanalüüs. Aga mitte selles ei ole asi. Üritasin tekstist leida kohti, mis kaitseksid muinasjuttu.
- Muinasjutud räägivad meie teadvuse ja alateadvusega ja seetõttu ei ole vaja vältida vasturääkivusi, kuna need eksisteerivad kergesti meie alateadvuses.
- (Muinajuttude vägivaldusest rääkides) Bettelheim selgitab ning põhjendab ka laste vajadust seesuguse vägivalla järele, nende ÕIGUST sellele – julmust, sadismi ja muid metsikusi ei tohiks muinasjuttudest kunagi maha kraapida. Miks? Eeskätt seetõttu, et lapsed ei hakkaks end tundma ainsate (moraalsete) värdjatena maamunal.
- (Õnnelikest lõppudest rääkides) Laps kogeb lõplikku edu tähtsusetuna, kui tema sügavad alateadlikud mured ei ole leidnud lahendust. Muinasjutus sümboliseerib seda kurjategija hävitamine. (...) Mida julmemalt nende kurjategijatega ümber käiakse, seda kindlamalt laps end tunneb
Kokkuvõttes kui ma otsisin artiklist põhjendust selle kohta, milleks muinasjutud head on, pean ma pettuma. Artikli arvates sobivad muinasjutud samale sihtgrupile, kellele psühhoanalüüs - infantiilselt labiilse ja liialdusliku tundemaailmaga inimesele, isikule, kellel on kalduvus mõõdutunde kadumisele ja liialdustele.
Betterheimi raamatut ma ostma ei torma. Kui raamatukogus peaks olema, eks siis loen. Kurvaks tegi muidugi tõdemus, et ju ma ikka olen infantiilne. Samas helge poole pealt vaadates on artiklis ka ilus Freudi tsitaat: "normaalne inimene pole mitte ainult palju ebamoraalsem, kui ta usub, vaid ka palju moraalsem, kui ta teab". Ja psühhoanalüüsi kasulikkusest (tsitaat jällegi artiklist):
Oma teadvustamatust tasuks niisiis analüüsida: me ei ole sinna tõrjunud mitte ainult kõige halvema, vaid ka kõige parema osa iseendast, liialdavad, vastuolulised ja vägivaldsed nagu me oleme
Friday, April 23, 2010
Jeruusalemm
Hotell nimega Zion, mille me Jerusalemmas üürisime, oli ikka tõeline õudus. Kui me räägiksime mingist odava raha eest hotelli võtmisest, siis oleks arusaadav, aga 80EUR tuba vast pole ju nii väga odav.
Ei julge ka näpunäiteid anda, et ärge võtke seda hotelli. Asukoht iseenesest oli soodne ja Vanalinna 1,5 km jalgsi. Samas värskelt pandud haisev mistra, katkine konditsioneer, mittetöötav tualett (ilmselt ei tohi seal hotellis ööbijatel olla seedimisprobleeme), tualeti link, mis ripnes niimoodi, et ust ei tohtinud sulgeda ja popkunstina seinale taotud kaks naela, mille otsas rippus duss. Lisame siia veel liiga pehme voodi ja kärarikka ümbruse. Mis imega see hotell küll kaks tärni sai?!
Ei saa küll öelda, et me polnud hoiatatud. Hotelli broneerimisel võis lugeda review'sid, millest 3 ütles, et poor ja 1 arvas, et terrible.
Jerusalemmast on ilmselt nii palju kirjutatud, et minu lisatu ei anna midagi eriti juurde. Ainult ühe nägemuse. Esimese asjana hakkasin märkama inimeste erinemist kuurorti piirkonna omadest. Linnapildis oli mustades ülikondades mustade kaabudega mehed. Või siis mustade murumütsikestega lehvivate juustega mehed, kes jätsid täiesti sürri mulje. Sõjaväelasi oli küll palju, aga ma olin hoiatatud ja pidevad kontrollid ei üllatanud mind. Hiljem küll kuulsin, et sõjaväelasi oli rohkem kui tavaliselt - sel päeval oli Gaza sektorit pommitatud.
Öine Jerusalemm oli praktiliselt inimtühi võrreldes teiste seninähtud sooja maa linnadega... Valetan, Itaalias olid sisemaa linnad ka puhkepäevadel tühjad.
Tänavad, kus päeval käib kauplemine ja mõlemal pool teed on avatud müügiputka, olid sirged ja ilma nähtavate lettideta. Müügiputka sai niimoodi sulgeda, et müür tundus praktiliselt sile.
Päeval olid need müügitänavad kärarikkad ja räpakad nagu Egiptuses.
Linn on jagatud erinevateks linnaosadeks. On armeenlaste-kristlaste, moslemite ja juutide linnaosa. Linna katuselt peaksid erinevused olema hästi näha. Juutide linnaosa tunduski mulle vast kõige huvitavam. Hästi puhas kollakast kivimist, tänavad olid nii kitsad, et tundusid tupikutena, aga kui edasi kõndida, siis avastasid mingi trepi või kitsa kõrvalkäigu. Mingi veider, aga arhitektuuriliselt huvitav labürint.
Pärast Itaalia kirikuid ja tolle reisi kultuurimürgitust tundusid Jerusalemma kirikud lahjad. On austust vääriv, et nad on suutnud nutumüüri ja platsi kaubitsejatest puhtana hoida. Samas mõni ime, kui platsi valvavad sõjaväelased.
Ajalugu on linnas ilmselt küllaldaselt, aga mõnest tänasest asjast - eriti vaenust Gazaga - saab varsti ka ajalugu
Ei julge ka näpunäiteid anda, et ärge võtke seda hotelli. Asukoht iseenesest oli soodne ja Vanalinna 1,5 km jalgsi. Samas värskelt pandud haisev mistra, katkine konditsioneer, mittetöötav tualett (ilmselt ei tohi seal hotellis ööbijatel olla seedimisprobleeme), tualeti link, mis ripnes niimoodi, et ust ei tohtinud sulgeda ja popkunstina seinale taotud kaks naela, mille otsas rippus duss. Lisame siia veel liiga pehme voodi ja kärarikka ümbruse. Mis imega see hotell küll kaks tärni sai?!
Ei saa küll öelda, et me polnud hoiatatud. Hotelli broneerimisel võis lugeda review'sid, millest 3 ütles, et poor ja 1 arvas, et terrible.
Öine Jerusalemm oli praktiliselt inimtühi võrreldes teiste seninähtud sooja maa linnadega... Valetan, Itaalias olid sisemaa linnad ka puhkepäevadel tühjad.
Päeval olid need müügitänavad kärarikkad ja räpakad nagu Egiptuses.
Linn on jagatud erinevateks linnaosadeks. On armeenlaste-kristlaste, moslemite ja juutide linnaosa. Linna katuselt peaksid erinevused olema hästi näha. Juutide linnaosa tunduski mulle vast kõige huvitavam. Hästi puhas kollakast kivimist, tänavad olid nii kitsad, et tundusid tupikutena, aga kui edasi kõndida, siis avastasid mingi trepi või kitsa kõrvalkäigu. Mingi veider, aga arhitektuuriliselt huvitav labürint.
Pärast Itaalia kirikuid ja tolle reisi kultuurimürgitust tundusid Jerusalemma kirikud lahjad. On austust vääriv, et nad on suutnud nutumüüri ja platsi kaubitsejatest puhtana hoida. Samas mõni ime, kui platsi valvavad sõjaväelased.
Ajalugu on linnas ilmselt küllaldaselt, aga mõnest tänasest asjast - eriti vaenust Gazaga - saab varsti ka ajalugu
Eilat-Jeruusalemm
Jätkan siis juttu Iisraelist, enne kui ma ära unustan, mida öelda tahtsin.
Iisraeli autod on automaatkäigukastiga. Pisikesed, aga automaadiga, nagu ootaksid ameeriklaste külaskäiku. Auto on mõttekam broneerida Eestist, pisut soodsam ja saab ka parema auto. Aga nii suur see hinnavahe ka ei ole, et kui on soov eksprompt tellida, ei saaks seda teha.
Iisrael nagu kõik lõunapoolsed maad läheb vara pimedaks. Niisiis tasuks sõitma hakata vara. Seda enam, et teele jääv Hai Bar (loomapark) pannakse kinni kell 4 ja kosk juba kell 3.
Eestikeelse giidiga reis Hai Bari ja Yotvata kibutsi maksab 40EUR-i. Iseseisvalt Hai Bar külastus maksab 40 türgi liiri.
Jaanalindude eest hoiatati, et need võivad pisut agressiivsed olla ja seda nad vist olidki. Viimane pilt pole küll hästi välja tulnud, aga vaatepilt, mis meile avanes, kujutas tohutusuurt jaanalindu, kes oli kogu keharaskusega kapotile vajunud. Pildi tegemise ajaks oli ta vist veidi kõrvale astunud. Taipas vist, et auto pole tema liigikaaslane ja see vilistab vägistamise peale.
Kibutsi me ei sisenenud, aga giidi jutust võis aru saada, et tegu on mingi naturaalmajandust harrastava kogukonnaga, kes teenivad küll ühiselt raha, aga ei oma raha. Üldkoosolek otsustab, kuidas küla teenitud raha kulutada. Mööda sõites tundus olevat industriaalühiskond - traktorid, torud. Väliselt ei midagi maalilist või mida maalilist saabki olla kõrbes asuvas tootmiskülas?
Nii puhta mõtteviisiga nad seal ka ei ole, et välismõjutustele sulgeda ühiskonda. Pigem reklaamplakat - tulge, vaadake, tooge raha! Võib olla olen ülekohtune?
Suurem osa teest läks Surnumere kõrvalt. Surnumerest pool kuulub Iisraelile ja teine pool Jordaaniale. Oleks võtnud Eestist viisa Jordaaniasse, siis oleks saanud teha põike Petra kindlusesse, aga selles piiripunktis viisasid ei jagatud. Viisa oleks saanud ainult Eilatist. Surnumere ääres on täiesti kena koht, kus saab tasuta vette minna ja duss on koha kaldal ning tasuline koht, kus saab ennast mudaga määrida. Minusugusele esteedile istus kindlasti paremini koht, kus muda polnud. Tühja sellest tervislikkusest. Palju rahvast, kära ja kogu vesi sogane. Lisaks olid dussid liiga üleval ja sinna kaotasin ka oma päevitusriided.
Jeruusalemma teele jääb veel Masada kindlus. Kindluses hukkus 72. aastal 1000 juuti viskudes kaljudelt alla, et mitte sattuda roomlaste kätte. Kindlusse saab minna köisraudteega või siis jalgsi, treppe mööda. Seda jalgsi teed kutsutakse mao teeks (The Snake Path). Ei suutnud internetist leida kui pikk, aga oli öeldud, et kõrguste vahe on 350m ja et seda mööda rongib 45 minutit.
Mõned pildid Masadast
Masadast infot
http://en.wikipedia.org/wiki/Masada
Iisraeli autod on automaatkäigukastiga. Pisikesed, aga automaadiga, nagu ootaksid ameeriklaste külaskäiku. Auto on mõttekam broneerida Eestist, pisut soodsam ja saab ka parema auto. Aga nii suur see hinnavahe ka ei ole, et kui on soov eksprompt tellida, ei saaks seda teha.
Iisrael nagu kõik lõunapoolsed maad läheb vara pimedaks. Niisiis tasuks sõitma hakata vara. Seda enam, et teele jääv Hai Bar (loomapark) pannakse kinni kell 4 ja kosk juba kell 3.
Eestikeelse giidiga reis Hai Bari ja Yotvata kibutsi maksab 40EUR-i. Iseseisvalt Hai Bar külastus maksab 40 türgi liiri.
Kibutsi me ei sisenenud, aga giidi jutust võis aru saada, et tegu on mingi naturaalmajandust harrastava kogukonnaga, kes teenivad küll ühiselt raha, aga ei oma raha. Üldkoosolek otsustab, kuidas küla teenitud raha kulutada. Mööda sõites tundus olevat industriaalühiskond - traktorid, torud. Väliselt ei midagi maalilist või mida maalilist saabki olla kõrbes asuvas tootmiskülas?
Nii puhta mõtteviisiga nad seal ka ei ole, et välismõjutustele sulgeda ühiskonda. Pigem reklaamplakat - tulge, vaadake, tooge raha! Võib olla olen ülekohtune?
Suurem osa teest läks Surnumere kõrvalt. Surnumerest pool kuulub Iisraelile ja teine pool Jordaaniale. Oleks võtnud Eestist viisa Jordaaniasse, siis oleks saanud teha põike Petra kindlusesse, aga selles piiripunktis viisasid ei jagatud. Viisa oleks saanud ainult Eilatist. Surnumere ääres on täiesti kena koht, kus saab tasuta vette minna ja duss on koha kaldal ning tasuline koht, kus saab ennast mudaga määrida. Minusugusele esteedile istus kindlasti paremini koht, kus muda polnud. Tühja sellest tervislikkusest. Palju rahvast, kära ja kogu vesi sogane. Lisaks olid dussid liiga üleval ja sinna kaotasin ka oma päevitusriided.
Jeruusalemma teele jääb veel Masada kindlus. Kindluses hukkus 72. aastal 1000 juuti viskudes kaljudelt alla, et mitte sattuda roomlaste kätte. Kindlusse saab minna köisraudteega või siis jalgsi, treppe mööda. Seda jalgsi teed kutsutakse mao teeks (The Snake Path). Ei suutnud internetist leida kui pikk, aga oli öeldud, et kõrguste vahe on 350m ja et seda mööda rongib 45 minutit.
Mõned pildid Masadast
http://en.wikipedia.org/wiki/Masada
Tuesday, April 20, 2010
Moest
Millal hakkasin mehed kandma pükse ja naised seelikud. Pükste mõte on ehk üsna nutikas, kuna meestel on mugav niiviisi vedelikku kiiresti väljutada, aga miskipärast ma kahtlen, kas algne eesmärk oli selles. Seelik oleks ju mugavam, sest aluspesu tuli hiljem.
Minu mõte on selles, et pooled maad - tõenäoliselt külmemad - valisid riietusesemeteks pükse. Ja soojematel maadel kanti toogasid. Kuna tooga oli paljastavam, siis need naised oli ahvatlevamad ja pükstekandjad röövisid rohkem nende maade naisi. Kohalikele hakkas ka naiste seljas selline asi meeldima ning kujunes üldiseks moeks. Tooga otsesed järglased on sari, kleit ja seelik.
Kas keegi pakub välja parema teooria?
Minu mõte on selles, et pooled maad - tõenäoliselt külmemad - valisid riietusesemeteks pükse. Ja soojematel maadel kanti toogasid. Kuna tooga oli paljastavam, siis need naised oli ahvatlevamad ja pükstekandjad röövisid rohkem nende maade naisi. Kohalikele hakkas ka naiste seljas selline asi meeldima ning kujunes üldiseks moeks. Tooga otsesed järglased on sari, kleit ja seelik.
Kas keegi pakub välja parema teooria?
Subscribe to:
Posts (Atom)