Mõned asjad on maailmas nii enesestmõistetavad, et ei ole kunagi mõelnud, et pead neid tõestama. Küüned teevad mööda klaasi allalibisedes vastikut häält, heeringas magusa vahukoorega on vastik, fantaasiapuudus on halb ning muinasjuttude ja ulme lugejad ei ole rumalad inimesed.
Niisiis tekib raskusi Mardile seletamisega, miks muinasjuttude lugemine ei ole mõttetu tegevus ja et sellega ei tegelegi ainult arengupuudega täiskasvanud. Vähemalt mina ise ei arva, et olen arengupuudega ja minu arvamusest mulle piisab täiesti. Eks ju! Muidugi Mart on omamoodi frukt ja kui ta juba lasteaia ealisena oli kasvatajale sügavalt silmavaadates küsinud, et on tollel äkki midagi mõistusega lahti. Loomad ju ei räägi. Minu ütlusest, et muinasjutu/ulme lugemine pole kiiks, talle ei piisa. Tal on tarvis autoriteeti, aga autoriteediks teeb kraad ning avaldatud kirjutiste arv. Niimoodi.
Huvitaval kombel just Mart oli see, kes saatis mulle Sirbis ilmunud Jaanus Adamsoni artikli pealkirjaga Muinasjutuline psühhoanalüüs
Artikkel tegelikult refereerib raamatut Bruno Bettelheim "Muinasjuttude võlujõud" ning üritab leida ühisosa psühhoanalüüsi ja muinasjuttude vahel leides, et päris mitmes kohas autori tekstis saaks sõna muinasjutt asendada sõnaga psühhoanalüüs. Aga mitte selles ei ole asi. Üritasin tekstist leida kohti, mis kaitseksid muinasjuttu.
- Muinasjutud räägivad meie teadvuse ja alateadvusega ja seetõttu ei ole vaja vältida vasturääkivusi, kuna need eksisteerivad kergesti meie alateadvuses.
- (Muinajuttude vägivaldusest rääkides) Bettelheim selgitab ning põhjendab ka laste vajadust seesuguse vägivalla järele, nende ÕIGUST sellele – julmust, sadismi ja muid metsikusi ei tohiks muinasjuttudest kunagi maha kraapida. Miks? Eeskätt seetõttu, et lapsed ei hakkaks end tundma ainsate (moraalsete) värdjatena maamunal.
- (Õnnelikest lõppudest rääkides) Laps kogeb lõplikku edu tähtsusetuna, kui tema sügavad alateadlikud mured ei ole leidnud lahendust. Muinasjutus sümboliseerib seda kurjategija hävitamine. (...) Mida julmemalt nende kurjategijatega ümber käiakse, seda kindlamalt laps end tunneb
Kokkuvõttes kui ma otsisin artiklist põhjendust selle kohta, milleks muinasjutud head on, pean ma pettuma. Artikli arvates sobivad muinasjutud samale sihtgrupile, kellele psühhoanalüüs - infantiilselt labiilse ja liialdusliku tundemaailmaga inimesele, isikule, kellel on kalduvus mõõdutunde kadumisele ja liialdustele.
Betterheimi raamatut ma ostma ei torma. Kui raamatukogus peaks olema, eks siis loen. Kurvaks tegi muidugi tõdemus, et ju ma ikka olen infantiilne. Samas helge poole pealt vaadates on artiklis ka ilus Freudi tsitaat: "normaalne inimene pole mitte ainult palju ebamoraalsem, kui ta usub, vaid ka palju moraalsem, kui ta teab". Ja psühhoanalüüsi kasulikkusest (tsitaat jällegi artiklist):
Oma teadvustamatust tasuks niisiis analüüsida: me ei ole sinna tõrjunud mitte ainult kõige halvema, vaid ka kõige parema osa iseendast, liialdavad, vastuolulised ja vägivaldsed nagu me oleme
No comments:
Post a Comment