Juhtusin just peale kirjutise lõpetamist vaatama "Pealtnägijat", kus räägiti mingist väga range režiimiga kloostrist ja leidsin, et Heinlein pole sugugi kuidagi aegunud. Mida arvata nende inimeste kohta, kes arvavad, et selline kongiüksindus on küll raske, aga see on nagu abielu. Et truu olla, tuleb kannatada ja loobuda.
Ja mõtteviis, et mida suuremad kannatused, seda suurem tasu. Mis liiki moraal ja eetika see on, mis peab kannatusi oluliseks? Oleks veel, et kellegi/millegi eest kannatamist, vaid ilma põhjuseta kannatamist. Elus on ka kannatused, ütlevad nad. Et kui elus kannatusi pole, vaid ainult rõõm, siis see polegi elu?
No comments:
Post a Comment