Raamat on ilmunud Kultuurkapitali toetusel ("Eesti raamat"). Ilmselt seda toetust pole palju olnud, sest raamatu hind on 395 krooni ja pehmed kaaned. Käisin sellest vist mingi paar kuud mööda, sest hind on ikka õudne, aga ei viitsi oodata, kuni hind 40 peale kukub. Miks 40, küsite? Aga sellepärast, et enamikel hinnatundlikel ulmehuvilistel on selleks ajaks raamat raamatukogust võetud ja 250-ga enam ostjaid palju pole.
Kultuurkapital võiks järgmine kord oma annetusele kirjutada - avaldada kõvakaanelisena. Paks raamat ja pehmete kaantega halvas köites. Sellise raamatu võib klaasi alla panna, mitte lugeda.
Aga lõpetan nüüd vingumise ja räägin raamatust.
Maalastest marslase pilgu läbi.
Mind ei üllata põrmugi, et Maa omast erinevas keskkonnas kasvanud Valentine ja saa mitte mõhkugi Maa asjadest aru ja mõnikord, kui mõtlen majandusest ja rahast, tunnen ennast samuti marslasena. Raha on veider asi, mis on tehtud ebavõrdsuse tekitamiseks. Naturaalmajandusega ei saa kuidagi sellist effekti saavutada. Asju saab koguda ainult mingi piirini, aga kui on RAHA, siis seda võib olla rohkem kui kujutlusvõime välja kannatab. Kunagi oli see vist väärtuse ekvivalent, aga ammu enam mitte. Selliste mõtiskluste najal šokeeris mind see, kuidas marslane avastab raha vapustava ilu.
Tsiteerin:
"Need kenad pildikesed ja läikivad kettad ei olnud "raha", vaid olid tingmärgid, tähistasid ideed, mis läbis neid olendeid ja kogu nende maailma. /../ raha oli suur läbimõeldud tingmärk, mille abil hoiti tasakaalu, terveneti ja saadi lähedaseks.
Raha vapustav ilu pani Mike'il (Valentine Michael Smith - minu märkus) pea ringi käima"
Kunagi keegi näitleja (võib olla eksin, oli muusik?) ütles, et tema meelest on raha väga tark ja hea leiutis ja siis ma mõtlesin endamisi, et ei saa niimoodi keegi mõelda. Nüüd mõtlen, et järsku ta polnudki rumal, vaid tsiteerist Heinleini?!
Heinlein on vist ka poliitika ja jõustruktuuride vastane. Jubal Harshaw suhu on pandud sõnad "eriteenistuses töötamiseks pidi inimene olema varas ja hingelt sadist".
Kuigi Marsi olendid erinevad oluliselt väliselt ja veel olulisemalt sisemiselt maalastest, on selle viimase lõhe ületamine täiesti võimalik, sest õige kasvatusega on võimalik Maa päritolu inimesest kasvatada marslane.Valentine oli Maa päritolu. Tegelikult piisab vähemastki. Näiteks marsi keele oskusest. Kui on olemas õiged sõnad, siis saad endale marslase mõtteviisi, mis lubab ära tinistada igaühe, kes tundub väärolend. Nemad kutsuvad sedalaadi tinistamist kehatustamiseks, mis ei tähenda loomulikult seda, et nad kuidagi tapaksid. Hing on surematu. Marslased ei kiirusta, sest neile on antud terve igavik ja igavikulised olendid võivad tuhat aastat mõelda, kuidas ravimatu väärolekuga täitunud kolmandat planeeti hävitada nii, et see oleks kunst.
Valentine on alguses õpihimuline tulnukas. Hiljem, kui ta on välja selgitanud, kes on maalased ja mida kujutavad maalased, muutub ta ise niipalju maalaseks, et leida üles see, mis on maalaste elus tähtsaim ja ühendavaim asi, millest ilmselt ka marslased puudust tunneksid, kui nad seda korra tunnetaksid. Puhas ja vaba seks loomulikult. Niisiis asutab ta oma kogukonna, mis kõrvaltvaatajale võib tunduda ehk kiriku/religiooni/usulahuna, mille liikmeteks saavad tema veevennad, kellega jagatakse lähedust ja isegi teadvust ning õpitakse marsi keelt. Kuna hipiajastu on maailmas läbikäidud etapp, siis need konkreetsed kirjeldused mulle midagi eriliselt uut ei paku. Kohati tundub, et seda raamatut ma juba tean.
Tegelaskujudest on minu lemmik kindlasti Jubal Harshaw, kes teab juba piisavalt palju inimloomusest, et olla muutunud tolerantseks kõige inimliku suhtes. Samas pole ta muutunud küüniliseks ja hakanud inimesi ära kasutama ning kasutab raha lihtsalt hedonistlikel eesmärkidel. Inimene, kes vastas Valentine miksidele ajal, kui too veel Maa ühiskonda sulandus ja kes oskas lahti seletada Valentine motiivid, kui too juba tegutses ja grokkis Maa asju, olles omalaadseks tõlgiks.
Hämmastav on muidugi tema mõte, et kui Valentine'il õnnestub idee massidesse viia, siis inimeste paremaks ja targemaks muutmisega ei kaota konkurentsi, vaid viib selle uuele tasemele. Lollid surevad välja.
Heinleinilt polegi rohkem raamatuid, mis mulle väga meeldiks. "Kuu on karm armuke" oli hea, aga võrreldes eelpool kirjeldatuga nigelavõitu. "Tähesõdalased" ja "Nukkude isandad" ei avaldanud muljet. "Friday"... selle peaks korra üle lugema.
Heinlein leiutas vesivoodi ja seoses selle raamatuga leiutas sõna "grokkima".
No comments:
Post a Comment