Eks ma vist aiman, mida mõtles Pennac, rääkides raamatu pooleli jätmisest põhjusel, et tekib lüüasaamise tunne. Nii oli vist selle raamatuga. Loetud 100 lehte, aga ikka polnud raamatu vastu huvi tekkinud, mõttes ainus küsimus - mis pagana pärast on selline teema esitatud ulmena. Ulme on eluaeg mu nõrkus olnud.
Shikasta ajalugu:
Alguses on planeet Rohanda, millel tänu kiiritusele hakkavad elu mitmekesised vormid eriti kiirelt arenema. Mõte planeet oma mõjuvõimu alla saada on kahel Valgel kosmilisel ühendusel - Canopusel (Jumalal?) ja Siriusel - kes jagavad omavahel mõjusfäärid nii, et põhjapoolne piirkond jääb Canopuse hallata ja lõunapoolne Siriuse kujundada. Kuna raamatusse kirja pandud info on Canopuse päritolu, siis Siriuse rolli kohta on vähem viiteid. Rohanda kolooniat hakatakse erilise hoolega ja kosmilise kiirendusega arendama. Kõigepealt saadetakse sinna ühest kolooniast uued asukad, kes peavad kohaliku homo sapiensiga elama sümbioosis. Kahe liigi kooselu õnnestub. Uued asukad on niinimetatud hiiglased, kellest saavad leebed nõuandjad ja teejuhid kohalikele, kes teevad märkimisväärseid edusamme õigel teel. Hiiglased samal ajal arenevad kõrgema vaimse tundlikkuse suunas.
Mustade jõudude (Saatana?) räpane käsi tuleb mängu alles siis, kui planeetide reastus muutub ja Canopuse mõju jääb nõrgaks. Kasutades samu vahendeid, mida Valged jõud kasutavad vaimseks mõjutamiseks, hakkab tume jõud nimega Shammat inimeste ja hiiglaste hämaraid ihasid töötlema ning planeet vajub barbaarsusesse. Muutus on nii täielik, et muutub isegi nimi. Nüüd nimetatakse planeeti Shikastaks.
Tuhandete aastate jooksul ei unusta Canopus Shikastat ja saadab sinna oma saadikuid, kes sünnivad inimkehadesse (Jeesus Kristus?) ja kes üritavad juhtida inimesi õigete valikute poole. Shammati tume mõju on nii suur, et ka Canopuse saadikud ei jää alati adapteerumise käigus sellest mõjutamata, aga see ei väära nende missiooni. Tervenemisele viiv kriis toimub siis, kui näruse kapitalismi poolt lörtsitud planeedil on jäänud valged vähemusse ja erivärvilised kodanikud tormavad kohut mõistma valge rassi üle selle eest, et nood on planeedil pikka aega genotsiidiga tegelenud.
Kui esimesed 100 lehekülge läksid väga vaevaliselt, siis umbes kolmandik raamatust lihtsalt lehitsesin läbi ja huvi tekkis alles siis, kui jõudsin Rachel Sherbani päevikuteni. Raamatus oli hulganisti uustõlgendusi piiblilegendidest, mis tundusid ähmaselt tuttavad ilma erilist ahaa-efekti tekitamata - kõik sellepärast, et piiblit pole ma ka läbi lugenud. Häbi mulle!
Kunagi ehk võtan raamatu uuesti ette. Momendil mõtlen sellest, kui tarbetult keerulisse vormi rüütatud muinasjutust Heast ja Kurjast.
http://www.epl.ee/artikkel/591324
No comments:
Post a Comment