Kinos

Olen selle kuu jooksul rohkem kinos käinud kui viimase poole aasta jooksul. Loetelu siis nendest
Aus mäng
Biutiful
Tamara Drewe
Must Luik
Kuku: mina jään ellu

Hakkasin üles kirjutama sellepärast, et üritasin meenutada filmi Biutiful pealkirja ja mitte ei tulnud meelde. Läks hulganisti aega ja filmiblogide sorimist enne kui taipasin, mida ma otsin. Blogikataloogis olevaid filmiblogisid on palju, aga kui hakkad sirvima, mis tulevad järjest sellised, kes igapäevaselt vaatavad 3-4 filmi internetist või DVD-lt ning enamus neist on mingi ulme/õudus jms. Tõsiselt mõtlen, et blogikataloogi otsingus peaks film ja kino erinevate alapealkirjade all olema.

Ülalnimetatud filmidest kõige parem kindlasti oli Biutiful. Film suutis mind tõeliselt üllatada. Alguse kaadreid vaadates mõtlesin, et miks ma üldse sellist masendavat elu vaatan. Kuidagi märkamatult olin siis filmis sees - tõeliselt liigutatud ja haaratud. Mitte midagi polnud ülearu ega puudu. Maailm oli kuritegelik, vaene, paheline, getostunud ja siiski mitte masendav. Selle keskel ühe mehe vastutus ja armastus. Õnneks polnud kusagil kasutatud pateetikat ega liialdatud heroismiga. Mitte miski ei muutunud läilaks. Kinost välja astudes oli sügavalt mõttesse vajunud ja üldse mitte kurb.
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12035:vastastikmoju-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3334

Kui vaadata nüüd koos sellega filmi Kukumäest, siis ilmselt pole see küll autorite taotlus, aga tegu on täieliku vastandiga filmi Biutiful peategelasele, Uxbalile. Seal, kus Uxbalil oli vastutustunne, seal oli Kukul täielik vastutuse eiramine ja veendumus, et kõik annavad talle kõik andeks. Filmi tegijad on selle pildi meisterlikult joonistanud, aga miskipärast ei tekita see kuju minus soojust. Vast ainult kahetsust, mõtte juures - missugune raiskamine. Vast oleks ta mulle sümpaatsem, kui vähemalt kainestpäi öeldud repliikidest kogu aeg mina-mina läbi ei käiks.

Paljukiidetud "Must luik" on suurejoonelise näitlejatööga film. Teist korda seda ei vaata enam kunagi. Loodetavasti ei pea kunst alati olema tume ja masendav.

"Tamara Drewe" seevastu oli üsna head tuju tekitav film. Selline lõbusalt maailma vaatav ja isegi kui asjad lähevad viletsalt, siis see pole tragöödia. Paar teismelist tüdrukut, üldse mitte pahatahtlikud, on lahedad. Nad igavlevad ja keeravad teistele. Ja mõnikord keeravad mõne situatsiooni üsna hulluks ning veel hullemaks siis, kui midagi parandada tahavad.

"Aus mäng" on tõestisündinud loo põhjal tehtud põnevusfilm poliitikast ja intriigidest ja kuigi arvustus nimetas seda igavaks, siis minu jaoks see seda polnud.