Raamat meenus mulle telekat vaadates. Pealtnägija teema eesti teadlastest loomas inimgeenidega hiirt tekitas judinaid. Mitte mõte hiirest, vaid just küsimus, et mis on järgmiseks. Mõtlesin, et kui palju sellise ala kohta meil üldse on seadusi. Crichtoni teadlased üritasid küll enda töö jälgi peita ning erinevalt eesti teadlastest võtsid nad asja laiemalt ette - tegu polnud enam üksiku dna lõigu haakimisega looma geeni külge, vaid vanal heal kombel tehtud geenimuundamisega. Et siis kunstlik viljastamine. Vähemalt tolle šimpansi isa võttis poja omaks.
Crichton on alati loetav ja kuigi see raamat jäi minu jaoks mõne teise tema loo kõrval lahjaks (minu lemmikud on Suur Rongirööv ja Sauruste park, eriti fraktaalteooria) ning hakkas meenutama Hailey-d, siis ladususe ja huumorimeele puudumist ei saa talle küll kuidagi ette heita.
Tundus päris tõenäolisena ja üldse mitte ülepakutuna selline groteskne seik, et geenitehnoloogia edasiarenedes võivad kunstlikud viljastatud lapsed hakata oma spermadoonoritest isasid kohtusse kaebama.
Raamatu on sci-fi baasis praktiliselt ümber jutustatud (vt. linke allpool). Refereeriksin seda suurema innuga aga autori järeldusi, millele ta jõudis
Autor pooldab geenide patenteerimise lõpetamist, kudedele omandiõiguste kinnistamist, geenianalüüside avalikustamist, seda, et ei keelustataks ühtegi uuringut ja Bayh-Dole seaduse tühistamist.
Oma ignorantsuses ma muidugi ei teadnud, et geene on võimalik patenteerida. Minu jaoks kõlas see natuke absurdina, sest uskusin, et patenteerida saab mingit tööprotsessi või asja, mida varem polnud olemas. Patenteerida midagi, mis on kellegi sees olemas, on minu jaoks imelik. Ja kuigi ma saan aru ärimeeste sellekohasest eelistusest, siis kui mängureeglid ümber teha, arvan, et ka siis ei jääks neil kasum saamata. Aga teadus võidab. Mõtlen, et kui sir Fleming oleks penitsiliini patenteerinud...
Bayh-Dole seadus andis eraülikoolide võimaluse riigi rahadega tehtud uuringuid kasutada kasumi saamiseks. Crichton näeb ohtu, et sellega muutuvad ülikoolid kommertslikeks ja hävib akadeemiline teadus.
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=69609
http://lugemissoovitus.wordpress.com/2011/01/17/michael-crichton-jargmiseks/
http://loterii.blogspot.com/2010/12/michael-crichton-jargmiseks-2010.html
Tagakaane märkus "raamat lõppeb hästi" lõbustas mind küll üliväga, kuigi ma ei tea, kas see oligi mõeldud mingi kiiksuga huumorina või tajusin ainult mina seda nii. Tegelikult tahaks väga teada, missugune oleks selle loo (ja planeedi maa) õnnelik lõpp
No comments:
Post a Comment