Mind vabandab ainult see, et tegelikult ma ei arvusta ega analüüsi raamatuid, vaid kirjutan üles oma mõtteid, neid ikka, mis seoses raamatulugemisega tulevad.
Kui ma viimane kord võtsin raamatukogust virna raamatuid, ütles mu ees seisev naine minu kohta: "Näe, ja öeldakse veel, et noorsugu ei loe". Neelasin alla ütluse, et ega ma nii väga enam noorsugu pole ja et minu lapsepõlves oli veel lugemine populaarne.
Avasin selle raamatu kaane ja olin nii sees, et ei saanud enam välja. Lugu väikesest poisist, kes vaimustusega kuulas muinasjutte ja kes oli juba enne lugema õppimist Ideaallugeja. Siis aga tuli teismeliseiga ja Raamat muutus koormaks ja kohustuseks. Lugu ühest isast ja pedagoogist, kes üritas leida põhjust sellele, miks Ideaallugejast saab järsku mittelugeja. Kui muutumiste vahel on ainult hetk, siis peab olema võimalik seda hetke tagasipöörata.
Lugemisiha vaenlane on sund, raamatu lausete tükkideks lahti võtmine ja analüüsimine. Lugemine on lõbus ainult seni, kui tegu on valikuga ja vabadusega. Kui Sa võid ka mitte lugeda, kui võid lehekülgi vahele jätta, raamatut pooleli jätta. Kui võid lugeda ükskõik mida ilma muretsemata sellepärast, kas see on väärtkirjandus.
Ja Rousseau mõte hariduse kohta: " Lisan vaid ühe märkuse, olulise juhtmõtte: väga kindlalt ja ruttu omandatakse harilikult see, mille omandamisega sugugi kiiret pole"
http://blog.varrak.ee/?p=2027
http://blogistaja.wordpress.com/2011/02/01/daniel-pennac-nagu-romaan/
Mulle meeldis just eriti õnneliku lõpu pärast.
No comments:
Post a Comment