Roy Strider "Punane ja must"

Kui ma Roy Strideri raamatu esimest lugu lugesin, olin meeldivalt üllatunud. Polnudki varem vast lugenud ühiskonnakriitikat, mis nii täpselt vastu kajaks.
Olin juba mõnda aega mõelnud, et kapitalism on oma aja ära elanud. Kord, mis kunagi oli progressiivne, on nüüdseks muutunud püramiidskeemiks, mis propageerib ja soosib (üle)tarbimist ja raiskamist. Teisiti lihtsalt majanduskasvu ei saa, kui peab tarbima ja raiskama ja veel rohkem tarbima. Varem või hiljem see enam ei toimi.
Sellest kirjutisest lugesin teisigi huvitavaid mõtteid, nii selliseid, mida olin sõnastamata kujul mõelnud kui ka selliseid, millele isegi polnud tulnud.
Kahjuks edasised jutud ei pakkunud pooltki sellist huvi. Esimene pettumus tuli sellega, et tegu polegi tervikliku ühe jutiga kirjutatud raamatuga, vaid artiklitekogumiga. Sellest hoolimata lugesin edasi.
Vähehaaval võttis maad mingi äng ja siis ärritus. Tahtsin öelda, et kuule mees, mis Sa kogu aeg virised!

Annan endale aru, et viga polnud mitte kirjanikus, kes paistab olema intelligentne. Kogumik on viga. Viga on ka Rein Raua mõte, kes arvab, et tohutu hulga negatiivsete artiklite järjest lugemine muudab kedagi paremaks. Ei muuda. Inimene muutub ainult siis paremaks, kui tal on mingi positiivne suund ja eesmärk silme ees. Mingi eeskuju. Kui inimene loeb ja leiab, et kõik on halvasti ja ka inimressurss on kõik halb, siis tekib ainult anarhistlik mõte kõik põlema panna.

Enamikus artiklitest oli minu jaoks tõde olemas, ehkki ilma positiivse programmita. Mõnele asjale tahaks tõsiselt vastu vaielda.

Rahvuslus.
Roy, Sa isegi ju ei usu, et rahvuslus on jama! On ju erinevus, mismoodi on kirjutatud artiklid Eestist ja eestlastest, mismoodi Nepaalist ja Indiast. Kui välisriikidest kirjutades on säilitatud distantseeruv toon, siis Eestist kirjutades on valusalt lahmivad sõnad kerged tulema. Niimoodi lahmitakse ainult siis, kui miski isiklikult puudutab. Eks see olegi rahvuslus, kui pead ennast üheks rahva hulgast. Ei aita isegi nime vahetus mingi kosmopoliitse (inglise!) nime vastu.
Rahvuslus on ka Tähelaevas Jelena Skulskajaga väljatulnud mõttes, et vene keel on ta kodumaa. Mulle väga meeldis see mõte, et keel võib olla kodumaa. Sihuke mõte, mis teeb paremaks. Ja kui ka on palju neid, kes keelt risustavad, siis võiks vähemalt püüda seda ise mitte teha.

GMO
Ma ei ole küll teadaolevalt geneetiliselt muundatud toidu pooldaja, aga mulle ei tundu argumendina mõte: "GMO on paha sellepärast, et see on GMO". Ei saanudki aru, kas autor teab midagi rohkemat. Olen mõelnud, et geneetiline muundamine on vast sellepärast paha, et inimene mängib jumalat ja rikub looduse tasakaalu. Aga miskipärast pole siiani arvanud, et selle sissesöömine kuidagi inimest mõjutab. Geenimutatsioonidega inimesi on kogu aeg sündinud. Miskipärast me ei arvan, et need inimesed kuidagi nakatavad koduloomi ja taimi. Miks peaks taimede puhul see teistmoodi olema?
Olen mõelnud, et geneetika on tulevik ja kindlasti lahendab vähiprobleemi kunagi geneetika.
Ainus mõte on see, et järsku arvab autor, et ainus viis taimi geneetiliselt muundada on kiiritamine. Niisiis tõmbab ta võrdusmärgi kahe mõiste vahele GMO = radioaktiivne taim. Punkt. Aga nii siis kirjutagu!

Ainus arvustus, mille ma leidsin
http://www.raamatumaailm.ee/arvustus/10388