31.12.2010-02.12.2011 Varkala, aastavahetus Indias

Broneeritud hotellitoale ei saa just ülemäära kindel olla. Asi pole mingis vassimises ega valelikkuses, vaid selles, et kui klient ei taha hotellitoast välja kolida, et sunni teda keegi. Lähed kohale ja nõuad broneeritud hotellituba, aga seda pole. Eelmine klient on leidnud, et aeg liigub mõnusalt ja ei viitsi läänelikult plaanipäraselt elada ning jääb veel üheks päevaks. Tuleb lihtsalt ise muutuda ja samamoodi võtta elu päevakaupa.

Pärast sekeldusi Varkala hotellis, kus selgus, et meie kõigi jaoks pole ruumi, suutsid organiseerimisvõimelised eestlased endale siiski ülemajutatud aastavahetusel platsi leida. India hotelliomanik oskas hästi kätelaiutamise liigutust teha. 3 kaheinimese tuba oli algselt planeeritud kohas North Cliffil, üks tuba natuke eemal, aga rannale lähemal. Ja meie Ingaga ning Toomas elasime hoopis ranna teises servas, kus oli kohalike rand.
Enne kokkusaamist käisime veel ujumas. Ilm tundus iga päevaga kuumemaks minevat. Kuigi selget taevast ei olnud näha, siiski oli pilvealuses ilmas lämmatavalt palav ja raske hingata. Vesi oli tõesti mõnus.

Varkalas soovitaks restorani Little Tiibet. Kui mul midagi on India maitsestuse vastu, siis tiibeti köök tundub täiesti sobivat. Momod on liha või juurviljadega täidetud pelmeenid, mille kõrvale pakuti kastet ja puljongit. Oli mingi momo moodi toit veel, mis oli ülepraetud, aga nimetust kahjuks ei mäleta.
Teine laheda õhkkonnaga koht oli Rock'n Roll, kus baaris oli väga jutukas blond naine, kes unustas sageli klientidele tellitu toomata, tellitud asjad arvele kirjutamata. Sõin seal India hommikusööki ja alu paratha oli väga hea.

Olen alati tahtnud vana-aasta õhtul olla kusagil mujal kui Eestis. Palmi all võib-olla. Kui oma kambaga paika istusime, siis joogikaart tundus vaimustav - kokteilid reas ja hinnad Eesti mõistes olematud. Tellides selgus, et ega nad kokteile valmistada küll ei oska. Alkoholi oli tunda, aga kokteilid olid kõik sarnaselt tulihapud. Vahet polnud, kas tellisid Sex on the Beach või Margarita, kõik praktiliselt ühtemoodi hapu maitsega. Tellitud kohalik vein oli ka meie mõistes kallis ja väga kuiv. Meie kohal olev tiivik ei töötanud ja järjest enam hakkasid kehad ruumi kütma. Siis pandi eriliselt kõvast muusika mängima ja lärm röövis igasuguse tahtmise edasi istuda. Käisime Elleniga jalutamas ja vaatasime ülejäänud kohtades ringi - ei tulevärki, etendusi ega elavat muusikat. Tüdinud ilmetega valged.
Olin saanud, mis ma tahtsin - aastavahetuse palmi all - ja nüüd võisin selle nimekirjast maha kriipsutada.
Viimane koht, kus enne aastavahetust peatusime, oli Itaalia kohvik. Kohv oli seal küll ehtne.
Ja siis ta tuli! Paar paugatust, omanik soovis kättpidi Happy New Year!
Tagasi hotelli minnes ekslesime üsna pikalt (pärast selgus, et tegime mingi paari kolme kilomeetrise ringi). Teel sõitis meist mööda hulganisti riksasid, kust karjuti "Happy New Year!".

Uusaastahommikul ujumas käimine on üsna ebatraditsiooniline. Ilm oli lämmatavalt kuum. Föön hakkas tööle alles siis, kui läksime North Cliffi kõige põhjapoolsemasse serva. Olin mõelnud, et rannapuhkus on hea selleks, et saab rahus lugeda, aga sellises palavuses ei oleks sellest midagi välja tulnud. Cliff oli poode ja restorane täis ning järsku tundus tohutu pikk aeg see 3 päeva, mis me peame seal turistirannas olema. Ma polnud ainus, kes sedaviisi tundis ja Inga pakkus välja tegutsemiseplaani - 2 jaanuari hommikul võtame ette mingi reisi backwaters'il ja 3 jaanuariks hangime rongipiletid ja käime ära Kochi saarel. Annika oli leidnud kokakursuste pakkumisi - plaan, mis mind vaimustas, sest oli hetkel parathast sõltuvuses ja mõtlesin, et selle ime valmistamise ma ära õpin.

1 jaanuaril suutsin hõbedakaupmehe juures endale sõrmuse ja kaelaehte osta, lasin meeldival riidemüüjal endal naha üle kõrvade tõmmata ja mõtlesin, et 1 päeva kaubanduses on minu jaoks liig mis liig. Indias müüdavate riiete kohta arvan, et see kipub enamalt jaolt täielik rämps olema - kangas pole vastupidav, värviliselt asjad annavad värvi ja õmblused hargnevad. Need riided, mida nad ise kannavad, tunduvad palju kvaliteetsemad olevat. Oleks huvitav teada, kust nad neid hangivad.

Riidemüüja tütar (fotografeerimine katkestas nutu)

Inga teatas rõõmusõnumi, et sai meile piletid rongile ja et 2 hommikul läheme paadiga sõitma väikesele saarele. Backwaters ei tulnud plaani, sest sinna minekuks oleks veel pidanud transpordi hankima ning ei olnud teada, kui pikalt üldse sõidetakse. Registreerisime end Inga ja Annikaga järgmiseks päevaks kokakursusele. Meie aeg pidi algama 16:30 ja kestma poolteist tundi. Valisime enda 6 toitu.

Kerala backwaters on kanalite ja jõgede süsteem. Mõtlen, et kas see vaatepilt olekski niiväga erinenud sellest, mida me nägime paadisõidul. Saar ja tempel olid väga tagasihoidlikud, aga sõit mööda jõge oli huvitav. Kahjuks pole nii hea fotograaf ja pole ka korralikku aparaati, aga sel retkel oleks lindudest väga ilusaid võtteid saanud.

Keralas on juba pikemat aega võimul Kommunistlik Partei. Sellest ka igal pool grafitina kujutatud sirp ja vasar ning viisnurk. Meie jaoks natuke võõristama panev sümboolika, kas pole?

Kokakursusele läksi
me täpselt kohale, aga selgus, et meie aeg oli ära antud. Kas te homme ei saa tulla? Meil nimelt elektrikatkestuse tõttu jäi eile paar tundi ära ning need inimesed tulid täna? Pärast kauplemist leppisime kokku, et saame oma söögid teha 17:30 (pärast Annika kommenteeris, et see on veel parem aeg, kui oleks 16:30 olnud).

Meie kokk - kas pole nagu mingi vuuduu meister, kes valmistub toidu nõiduslikuks tegema?

Meie valitud toidud
1. Paneeritud baklažaan
2. Aloo kofta
3. Mingit moodi kala (kahjuks meie tellimuslehte pole enam alles, igal juhul polnud Masala fish, vaid midagi muud)
4. Kookosriis
5. Plain paratha
6. Jälle ei tea nime, mingi keedukreemi moodi magustoit


Paneeritud baklažaani jaoks panime jahu, aga igat liiki maitseaineid oli nii palju, et neid ei suutnud üles kirjutada. Lisaks mõned segud, mida meil ei müüdagi. Niisiis parem on oma fantaasiat kasutada. Baklažaan oli viiludeks lõigutud, see tuli suure koguse kastmega tõsta keevasse õlisse. Segasid neid seal õlis ja tõstsid vahukulbiga välja. Selle krõbeda eelroa sõime kohe ära. Vast sellepärast, et kokk ei tohi näljaselt toitu teha.

Ei hakka ülejäänud kokakunsti nii detailselt kirjeldama. Vast huvitavatest asjadest. et koftade jaoks tehtav kartul ei olnud mitte toores ega ka mitte keedetud püree, vaid pooltoored kartulikuubikud. Kookose riivimiseks oli mingi laua külge kinnitatav tera. Kala pandi kastme sisse nii, et ta oli kolmeks tükiks lõigatud. Mis mind sokeeris oli see, et kalapea koos juhmilt vaatava silmaga oli ka sees.
Paratha küpsetamine oli see, mille pärast ma neid kursuseid eriti tahtsin. Taigen oli juba valmis. Kokk rääkis, et taignasse pannakse ainult kõrgema sordi jahu, vesi, sool ja õli (või ghee). Taigen peab valmis olema tund enne, kui hakkad küpsetama. Valmis taignarull tuli hõõruda pannkoogiks. Kokk kastis seda korduvalt õliga ja rullis uuesti. Siis tõstis pannkoogi serva ühe käega veidi üles, teise käega võttis servast natuke kaugemalt ja kerge liigutusega tõstis pannkoogi üles ning laksas selle vastu lauaplaati. Siis pööras nagu pannkooki ja liikus sõrmedega veidi edasi ning tegi sama liigutuse. Nii tegi ta leivale täisringi peale, kogu leib läbi pekstud. Seejärel keeras ta taigna torru ja keeras toru rõngasaiaks ning jättis umbes 5 minutiks seisma. Seejärel rullis selle jälle pannkoogiks ja pani tulisele plaadile küpsema. Mõlemalt poolt täpiliseks praetud, tõstis ta selle plaadilt maha ja kortsutas seda kätega servadest nagu rabedat paberit. Leib oli kihiliseks muutunud.

Seejärel oli meil meeldiv võimalus see toit hämaras (olime toitu valmistanud 2 tundi) ja küünlavalgel aias ära süüa.
Peaga kala teemasse tagasi pöördudes mainin, et kala oli väga hea. Hämaras polnud väga näha, mis me sisse sõime. Igal juhul silma kala peas hiljem polnud.

Hiljem läksime kõrvalbaari, sest seal oli elav muusika. Üks naisterahvas laulis kitarri saatel ja kõik kohad olid hõivatud. Valetan. Siiski leidsime kohad. Keset välikohvikut oli väike tornine, kuhu viis redel. Tornis oli 4 istekohta - täpselt nii palju, nagu meile vaja oli. Torn tundus küll savijalgadel kõikuvat, aga oli omamoodi elamus. Eriti veel, kui kelner ka üles tuli.