23.12-25.12.2010 Läbi Kanchepurami Tiruvannamalaisse

Köögisõnastik
Ghee - selitatud või
Idli- valge riisijahust kakuke (ma ei maitsnud seda kordagi)
Vada - läätsest tehtud kakuke. Mind häiris pisut selle indiapärane maitsestus. Karri jms.
Dosa- riisijahust õhuke pannkook. Hästi õhuke, krõbe, natuke maitsetu, aga süüakse tavaliselt terava kastmega.
Naan - nisujahust paksem leib
Chapati - kõige tavalisem täistera nisujahust leib
Paratha - nisujahust õhuke kihiline leib. Lõuna-India toit
Curd - kohalik hapupiim või jogurt
Alu - kartul
Thali - komplekt, mis koosneb riisist, mitmest erinevast kastmest ja erinevatest leibadest.
Samosa - õlis küpsetatud pirukas
Kofta - erinevad pallikesed. Alu kofta on kartulipallike, võib olla ka juurviljaga jms
Lassi - maitsestatud hapupiimajook. Nagu meie haps
Biryani - riisiroog
Chai - maitsestatud must tee piimaga

Edasine teekond läks sama bussiga, millega saabusime Mamallapuramisse. Selle vahega, et kotid saime katusele kinnitatud ja sellega ka pisut rohkem vaba ruumi. Hommikust sööma ei hakanud ja tegime giidile selgeks, et soovime einestada teel ja kohalikus söögikohas. Kui mina vähemalt olin minimaalselt kohalikku kööki maitsnud, siis hommikusöök tuli täiesti kohalikust köögist.  Vada, dosa ja 3 kastet serveerituna lehel. Jõime teed. Ütleme ausalt, et mulle ei maitsenud ja seda hoolimata jutust, mis gurmaanid oma lehtedel kirjutavad. Samas eks ta huvitav oli.

Kanchepuramis oli 3 erinevat templit. Sisenemiseks pidime kingad maha jätma. On huvitav jälgida, kui ruttu hakkavad kohalikud müügiks pakkuma kingi, kui näevad paljasjalgseid turiste. Esimene tempel oli üsna suure territooriumiga. Hoovil oli elevant, kellele ruupia annetades andis elevant õnnistuse.

Teine tempel oli palju suurem. Giid rääkis, et seal olevat 1008 lingat. Üleüldse on 1008 mingit liiki püha number.
Kolmanda templi ümber oli ehitatud mediteerimisorvakesed. Igas seesuguses oli ilusad kivist raiutud kujutised, mis olid kannatada saanud. Giid rääkis, et need liivakivist tehtud kaunistused oli omal ajal krohviga kaetud. Mitte just hea idee.

Kanchepuram on ka siiditööstuse asukoht. Käisime tutvumas tehnoloogiaga ja nagu heaks tavaks on saanud, siis toimetati turistid poodi, kus üritati neile müüa... ja õnnestunult.
Järgmine toidukoht oli eriti peenes majas eriti peene ja kalli menüüga. Meile pakuti komplekti 400 ruupiaga, mis on haruldaselt kõrge hind. Asi, mida ei kahetsenudki, kuigi pärast 7-nda toiduni jõudmist tundusid kõik kurguni täis olevat. Toidud olid haruldaselt head - euroopalik toit indiapäraselt või indiapärane toit euroopaliku maitsestusega. Üks maisitärklisega tahkestatud supp oli küll selline, et jäi minust puutumata, aga enamik toite sobisid hästi.
Selle giidi töö meiega sealkohas lõppes.

Tiruvannamalaisse jõudsime üsna hilja. Järgmise päeva varahommikul pidime ronima Arunachala mäele ja seetõttu pidime tõusma vara. Mulle mõjus niigi kuumus juba liiga koormavalt ja seetõttu oli arusaadav, et ronima peab väga vara, kui päike pole veel küpsetama hakanud.
Giidiga saime kokku Arunachala mäe jalamil asuva ashrami territooriumil. Giid oli noor ja üsna pühendunud olekuga ning kogu ta jutt oli selge poeesia
Kes korra sellel mäel on käinud, sellega jääb mägi terve elu
Astu aeglaselt ja omas tempos, siis kannab Tee sind ise edasi
Tee, see oled sa ise
http://www.mountainsarantours.com/www.mountainsarantours.com/Home.html
http://www.arunachala-ramana.org/information_pages.htm
Teel korjas ta üles mingid rohulibled, mida jaotas kõigile ning palus ära süüa. Kõigile, väljaarvatud mulle. Mõtlesin natuke kurvalt, et miks ta mind vahele jättis. Siis, kui tahtsin kotist hakata veepudelit võtma, võttis ta peost veel ühe lehekese ja ulatas minu poole. Automaatselt sirutasin vasaku käe. Sellepeale tõmbas ta käe tagasi ja ütles autoriteediga hääles - parema käega. Võtsin siis selle anni parema käega vastu. Ta surus mul rusika kokku ja käskis selle ära süüa alles paari minuti pärast.
Leheke oli pisut hapuoblika maitsega.

Meditatsioonikoopas üllatas ta mind hoopis uuel moel. Nimelt olin mõelnud, et india inimesed koristavad ainult oma kodu, aga mujale loobivad igat liiki jäätmeid laiali. See, kuidas meie giid koobast koristas, oli üllatavalt meeldivalt roheline. Võimalik muidugi, et ta pidas ka mäge oma koduks.

Pärast meditatsioonikoobast käisime salajase allika juures, mis nägi välja nagu jalajälg. Surmtõsine giid pritsis meid veega. Rituaalne või mitte, aga kuumus oli minu jaoks juba liialt suureks muutunud ja igasugune värskendus kulus ära. Järgmiseks külastasime jahedat koobast, kus Ramana olevat magamas käinud ja giid demonstreeris täiesti poisikeselikul kombel, kuidas mööda siledat kaljuseina üles ronida.

Edasine mäekülg läks järjest järsemaks. Siiani polnud teed valinud, aga nüüd soovisin endale pikemaid jalgu, sest ei suutnud enam pikka astet võttes oma järjest raskemaks muutuvat keret üles vedida. Higi voolas ojadena ja järgmisesse puhkepeatusesse jõudsin viimasena. Õnneks oli veel ainult üks peatusevahe ronida ja tipp ning imeline vaade ja imeliselt jahutav õhk.

Mäel viis giid veel mingi õnnistamiserituaali läbi ja surus otsaesisele mingi kriidiga tehtud märgi. Neid märke saime lähitulevikus piisavalt, et sellest tüdida jõuda. Allatulek polnud just lihtne, sest pidurdusjalg oli pidevalt töös.

Inga kohtas teel ühte vene tüdrukut, kes rääkis, et tuli Tiruvannamalaisse ainult üheks päevaks, aga pärast mäel käimist jäi sinna kaheks nädalaks.

Õhtust sõime söögikohas - rootsi laud indiapäraselt 200rs. Joogid tuli ise kõrvale osta.

Pärast sööki läksime veel koos sama giidiga templit vaatama. Olime nii üsna väsinud kõik, aga vantsisime kõik paigad kohusetundlikult läbi. Saades otsaesisele nii valgeid kui ka punaseid kriipse ja täppe. Inga soovitas sissepääsu privaatõnnistusele. Sealt anti kaasa pakike, milles oli valget ja punast pulbrit. Hmm... Igaks juhuks jätsin selle Indiasse maha. Mine tea, kuidas toll sellistesse asjadesse suhtub.

Giidiga hüvasti jättes küsis Annika, et kas giid ei sooviks meiega Maduraisse kaasa tulla. Too naeris ainult selle peale ja ütles, et ta ei saa mäest kuidagi kaugemale minna. Tundsin pisut, et tahaksin sarnaselt tollele vene tüdrukule veel paariks nädalaks Tiruvannamalaisse jääda, aga ilmselt pole minus seda ettevõtlikust. Või hoopis puudus soov järelejäänud reisist loobuda? Ees oli veel Periyari looduskaitseala.

Jõuluõhtu puhul sõin veel ühe puuviljasalati. Järgmisel hommikul vara läksin katuselt pesu tooma. Üks valge tüdruk istus katusel ja mediteeris. Tundsin, et Tiruvannamalai õhkkond on tõesti selline, kuhu pikemalt jääda ja kui ma mingi koha järele hakkan igatsema, siis selle.