Olin juba eemale läinud, kui tema repliik seisatas mu. Mõtlesin, et kas peaks minema ja ütlema, et temal pole mind küll põhjust haletseda. Ta ei tea, millest ta ilma on jäänud, kui ei näe kunagi lund ja elab kliimas, kus on 2 aastaaega - elamiskõlbmatult kuum ja liiga palav.
Võib olla siiski eksin - on kolmas ka. Soojade troopiliste vihmadega. Võib olla see isegi meeldiks mulle?
Rong hilines. Inga oli jaganud juhtnööre, mis peaks tegema, kui trügimise tõttu rongist maha ei pääse. Õnneks Varkalas sellist asja ei olnud ja samuti ei pidanud rongile sõidu pealt peale hüppama nagu kohalikele bussidele. Ilmselt on probleemid väljumisega ainult mingites kohalikele mõeldud vagunites. Kohad, mis pidid meie omad olema, olid osaliselt hõivatud. Nii et pressisime ennast seal istuvate inimeste vahele. Iga tunnikese tagant käis rongis ringi teemüüja, kes hüüdis madalal gongina kõlaval häälel - "Tšai-tšai-tšai-tšai!" Samuti müüdi pirukaid ja pähkleid. Rongisõit kestis kokku 4 tundi. Tundsin iga minutiga, kuidas mu jalad rohkem üles paistetasid.
Ernakulami hotell oli sadama lähedal. Otse hotelli vastas oli vastavatud restoran. Sinna me suundusime ja avastasime, et oleme jälle odavasse piirkonda sattunud. Võrreldes randadega. Isegi A/C ruumis istudes (hinnad oli seal 10% kõrgemad) ei tundunud arve suurena. Toiduvalik oli väga hea.
Järgmisel hommikult, nagu plaanis, suundusime sadamasse. Pilet praamile maksis 250 paise (2,5 INR). Niisiis vähem kui krooniga paadisõidule. Naiste ja meeste jaoks oli eraldi sabad. Sellel teemal rääkides - enamikes kohtades olid naistel ja meestel eraldi järjekorras. Selleks vist, et naiste ja meeste kehad kokku ei puutuks. Ashramis oli nii näiteks mahla ostmisel. Samas on veider, et näiteks Amma kallistuse jaoks olime ühises sabas. Kaldun arvama, et tegu on mingi kaduva nähtusega, sest näiteks looduspargis oli ka ühine saba. Üldiselt igal pool, kus oli rohkem inimesi. Kummaline oli see, et maksimaalselt võis osta 2 praamipiletit. Niisiis pooled meist pidid sabas olema.
Kochi saar oli omaette vaatamisväärsus. Kochi ei sarnane tüüpilise Indiaga - Portugali mõjutused on arhitektuuris. Minu jaoks, kes ma Portugalis käinud ei ole, tundus saar pisut nagu väike Hispaania või Itaalia. Väiksed sümpaatsed tänavad, värvilised majad. India viimistlemata fassaadide asemel pisut edev lohakus. Tänavatel uitasid lehmade asemel kitsed, kellele tundusid väga maitsevat seintele kleebitud plakatid. Riksad olid ka kõik tuunitud.
Miskipärast küsivad koolilapsed mulle arusaamatul põhjusel pastakaid. Ei taha uskuda, et selle taga on vaesus, sest pastakad olid poes naeruväärse hinnaga. Võib olla see on mingi mäng - kes saab välismaalastelt rohkem pastakaid?
Kochil oleks võinud pikalt vaadata, aga ajakava oli väga paigas. Tahtsime olla kindlad, et jõuame õigeks ajaks lennukile. Ostsin veel sadamast värskelt pressitud mahla. Poiss, kes seda pressis, lükkas küll oma sõrmedega vapralt puuvilja peale, aga enam ei lasknud ma igasugustest kõhutõve hirmudest ennast segada. Üleüldse arvan, et kõhutõbi on rohkem meie euroopaliku kasimatuse tulemus. Indialased oskavad selles ümbruses paremini puhtust pidada. Saarelt 30INR ostetud ananassimahl on senisaadutest parim.
Tahtsin veel külmkapimagneti kaasa osta, aga kui mult küsiti selle eest 270INR, hakkasin lihtsalt naerma ja läksin ära.
Enne lennujaama ostsin Ernakulamist endale tossud nende mahajäetute asemele. Ei kujutanud ette, et lähen Tallinna plätudes. Tosse eriti alla kaubelda ei suutnud, tundus, et seal poes polnud kombeks. Nägid küll välja täiesti firma-firma - peal tuntud kaubamärk Reedok. Hakka nüüd mingi d-tähe kallal norima.
Jalad olid endiselt paistes. Koju jõudes meenus ähmaselt, et oli mingi tsetse kärbes, kes tekitas unitõbe ja elevantsust. Oot... tsetse oli ikka vist Aafrikas. Igal juhul vaatasin kodus murelikult jalga, mille paistetus püsis mitu päeva. Siis hakkas alanema, aga surises ikka. Lugesin internetist elevantsustõve (filariaasi) kohta, et seda levitavad sääsed ja oh imet- India on üks ohtlikuks peetud piirkond.
Paratha valmistamist pole veel proovinud, aga küll jõuab. Pole ju veel kuud aegagi möödas.
No comments:
Post a Comment