Indias on ilmselt auto kõige kiiremini amortiseeruv osa signaalinupp.
Mägedesse mineku üle on mul küll alati hea meel. Lisame veel lubaduse, et seal on jahedam, ja oli küllalt põhjust rõõmustada. Esialgu tundus küll bussiakna tagune pilt võrreldes Norra või Krimmiga talumatult lame, aga väikesed künkad olid juba olemas.
Väike peatus ühes teeäärses mägikülakeses
Algusest peale olin oodanud Periyari looduskaitsealale jõudmist, sest arvasin, et paadisõit ja metsamatk on reisi parim osa. Nii arvasid miskipärast ka kohalikud, keda tuli järjest juurde turistibussidega. Kuna metsamatka saime alles järgmise päeva lõunaseks ajaks (kohalikega kokkulepetele väga ei maksa loota - nad andsid meile broneeritud hommikuse aja ära), siis ainus võimalus oli võtta ette paadisõit varahommikul. Hääletasime poolt, sest ega meie ei teadnud, et paadijärjekorra sissevõtmine sarnaneb Alaska kaevandusplatside hõivamisele Jack Londoni romaanis. Esimesed olid järjekorda läinud kell 4 hommikul ja need oli rikšad, mis pääsevad kiiremini liikuma. Niisiis piletijärjekord (Periyari looduspargi kassa avati kell 6:30 hommikul), pilet käes ja kell 7 avati tõkkepuu ning läks lahti pika sõidukisaba liikumine. Indialased on väga loodusarmastavad inimesed. Mitte kusagil mujal pole ma näinud looduskaitseala ründamist tormijooksuga.
Selleks ajaks, kui meie kassani jõudsime, olid pikk looklev järjekord paadipiletimüügi taga. Lisaks oli kõrvaljärjekord, kus müüdi kaamerapileteid. Paadid väljusid pooltühjadena, mis tähendas seda, et logistika polnud väga optimaalne. Proovisime veel natuke aega, aga poleks metsamatkale jõudnud. Niisiis loobusime.
Metsamatkast räägiti, et metsas on pikad jäledad kaanid, kes poevad riietesse. Tegelikult olid kaanid ühed vähestest loomadest, keda me nägime. Nägime veel põldhiirt, sigasid ja tiigri jalajälge. Tiigri jalajälg oli puiduga raamitud ja nii jäi mulje, et neil üks selline jälg ongi. Mine tea, kas tiiger on käinud või pole - jalajälge oskab ju ka inimene teha. Kas ma olen tarbetult umbusklik?
Näidati ka puud, mille otsas mee järgi käiakse. Sellist asja, nagu kodus olev mesitaru, seal ei tunta.
Linde nägime päris palju, aga kuna enamik olid väga kaugel, siis ei saanud eriti imetleda.
Thekkady on koht, kus me peatusime 2 ööd. Mõlemad ööd erinevates hotellides, kuna kohtadega oli kitsas käes. Põhiliselt liikuv kaup olid vürtsid, homemade šokolaad, sallid. Thekkadys oli teater, kus sai vaatamas käia võitluskunste ja tantsu. Võitluskunste ma vaatamas ei käinud, aga tants polnud päris tavaline tants. Kathakali on Lõuna-India klassikaline tants. Esitajad on ainult mehed. Kõik emotsioonid antakse üle silmade või keha (käte) mänguga. Minu jaoks kõige huvitavam vast oligi silmade mäng.
Ostsin ka apelsinimaitselist šokolaadi. Huvitaval kombel pakiti see mul Friskies karpi. India!!
Järgmise päeva hommikuks oli kurk haige ja palavikutunne. Öösel oli külm, aga mul polnud jõudu otsida midagi soojemat selga. Meil oli ekskursioon tee, kohvi ja vürtside instandusse. Giidi hääldus oli alguses võimatult arusaamatu, aga pärast pisukest harjumist sai juba enamusest jutust aru.
Kohviinstanduses selgitati meile, et on olemas 3 kohvioa sorti - Arabica, Robusta ja Liberica - kusjuures Arabica on neist kõige odavam. Tuleb kohe meelde, kuidas omal ajal eelistasime Arabica ube Robusta omadele. Nüüd enam ei teagi, kas mõnes pakis on veel Robustat või hõiskavad kõik optimistlikult, et 100% Arabica? Liberica pidi väga kallis uba olema.
Kohvipuu viljad on punased marjad, mille maitse on magus. Marja sees on tavaliseks 2 kohviuba (seemned).
Must, valge ja roheline pipar terapipar on sama puu viljad. Samas hoolimata eksamile, mille giid mulle korraldas, ei mäleta ma tänaseks enam, kuidas ühte või teist tehti. Rohelist igal juhul hoiti soolvees ja valgelt eemaldati kest, aga kuidas tehti musta pipart?
Pipar on parasiittaim, mis naaldub teisele puule.
Üldiselt oli ekskursioon instandustes ja aedades igati meeldejääv. Kardemonisalud vajasid varju ja niiskust. Vanillitaim on peps nagu tšau-tšau koer ja tema paaritamiseks tehakse bambustorust koridor kahe taime vahel. Looduses ei pidanud vanillitaim ellu jääma. Niisiis täiesti kultuurtaim.
Ostlema ei jõudnudki, sest ekskursioon venis liiga pikaks. Ega ma vist poleks musta teed kaasa tahtnudki. Hotellis oli hetk aega pakkimiseks ja kohe teele. Unustasin hotelli oma tossud (väga-väga kahju) ja pesukoti.
No comments:
Post a Comment